Papude uus eluase

Võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks üle poole aasta mõtlemist-ootamist tõin oma papagoidele uue eluaseme. Kahtlused, kuidas tegelased selle omaks võtavad, eriti arvestades nende varasema eluaseme suurust ning ka mitte kõige madalam hind sundisid mind ostuga ootama, kuigi teadsin, et vana puur laguneb õige pea koost ja siis peab mul mingi alternatiiv koheselt valmis olema. Tundub siiski, et mu kahtlused olid asjata. Kuigi algul üks väike probleem siiski oli - nimelt osutusid suure papagoi puuri võrede vahed väikestele papagoidele liiga suurteks, eriti kaks suuremat ava katusel, kust üks tegelinski kohe lendu pistis. Õnneks päästis vana puuri allesjäänud võrk olukorra ja katuseluugid on nüüd kindlalt suletud. 

Seline ta siis on - mõõtmetelt 110 x  80 x 178 (ümbrusele paluks mitte tähelepanu pöörata, sest kuigi vana puur on edukalt eemaldatud, vajab ümbrus korralikku remonti. Millal see päevakorda tuleb, ma tõesti ei tea... :))

Praeguseks on Papu ja Roxy elanud oma uues kodus juba kaks nädalat ja tundub, et kodu on omaks võetud. Lendama ma neid veel lasknud pole, kuid eks varsti tuleb seegi ära teha. Uues puuris saavad nad küll väga vabalt tiibu sirutada ja isegi õrrelt-õrrele lennata, aga vaba ja piiramatut lendu see muidugi ei asenda. 

Ert on nüüd vaba käimaks peaaegu ümber terve puuri. Kui koera kusagil pole, siis on üks koht kindel, kust teda leida võib. Ei, ta ei jahi seal linde, vaid hoopis pähkleid:)

Papagoidel pole koerast tavaliselt sooja ega külma. Ainult siis, kui Ert aknal kedagi haugub, ühinevad kisaga ka papagoid ning vastupidi - kui papagoid mõnd lindu nähes röökima pistavad, ühineb nendega jooksujalul ka Ert. Ja ega me lindude toas sikutamismänge ka palju mängida ei või, saame riielda. 

Kuna nüüd sai koera blogisse pikk jutt lindudest, siis mõned koerafotod ikka ka. 

Alles me mängisime Kadriorus lumega: 

Ja nüüd saab juba kaevata:

Kadriorg on mutimullahunnikuid paksult täis:

Kui ilmad ilusamad, saab juba päevitada. Päikest vajab Ert praegu väga, sest mõni nädal tagasi lõppes meie Kadriorus käik verise ninaga, kui russell ja keskmise suurusega hurt, mõlemad korralikult rihmastatuna peale mõnesekundilist nuusutamist üksteisele ninna kargasid. Kaklus kestis vaid sekundi, aga ilmselt oli hurt kiirem ja tõmbas üle vastase nina mitu pikka jutti. Praeguseks on haavad paranenud, aga mul pole aimugi kas need pikad roosad triibud koera ninal jäävad või kaovad.

Kaunist kodumaa sünnipäeva kõigile! Pidupäeva puhul oli meil kodus värviline ilutulestik. Tagajärjed on veel näha:)

Petkal külas

Petka kolis meie juurest oma uude koju juba enam kui aasta tagasi, kuid vaatama läksime teda alles aasta ja kolm kuud hiljem. Raske öelda, kas ta tundis meid ära, arvan siiski, et esialgu mitte. Kui aga laususin tema lemmikfraasi "Petka tubli, jaa", siis hakkas mind hoolega jälgima, justkui tundes, et räägitakse tema keeles. Vana sõnavara pidi tal kõik alles olema ja uut olevat ka kõvasti juurde õppinud kuigi meil jäi see kuulmata - nagu ikka külaliste puhul. Niipea aga, kui me uksest välja läksime, oli Petka seletama hakanud. Täpselt sama, nagu ta meil tegi. 

Ka välimus ja käitumine olid Petkal samad - kui tahab, kasvatab suled külge, kui tuju tuleb, kisub ära. Nii lihtne see ongi. Õnneks on ta enamjaolt rõõmsameelne ja mul on hea meel, et oma uues kodus on meie Petka-poiss õnnelik. 

Ert oli ka kaasas ja teda Petka ei kartnud, kuigi Ert seevastu oli linde nähes täiesti pöörane. Justkui poleks neid varem kohanud. Eks seal oli neid ka rohkem kui meil: lisaks Petkale mitu viirpapagoid ja kaks rosellat.

Aga ühe tegelasega kohtumine oli küll Ertile küll esmakordne. Mõelda vaid - JÄNES TOAS. Ert oli lõpuks tirimisest ja kisamisest pool hingetu. Nagu alternatiiviks pääses ta aias siiski kassi taga ajama, kuid see pages ka kiiresti puu otsa, nii et jaht jäi üsna lühikeseks.

Väga tore külaskäik oli. Petka tähendas mulle küll palju ja veidi kahju oli teda tol ajal ära anda, aga nähes tema uut elamist, olen veendunud, et lind sai endale õige kodu. 

Jõulud

Ert leidis oma kingi ise üles,

kuid ega see teda esinemisest päästnud:

Papud näiteks käisid jõuluõhtul vannis. Nii et fotosessiooni jaoks täiesti puhtad ja kammitud:)

Külaline akna taga

Keset päeva hakkasid mu aratingad kõrvaltoas äkki hirmsasti kisama. Noh, eks nad ole seda ennegi teinud ja erilist tähelepanu ma sellele ei pööranud. Siiski mingi aeg heitsin pilgu kõrvaltuppa ja mida ma näen: Papu ja Roxy ripuvad aknapoolse puurivõre küljes ja jutustavad külalisega, kes aegajalt täiesti nahaalselt aknale koputab. Jooksin ruttu kaamerat tooma.

Algul püüdsin külalist ikka ettevaatlikult kaugelt pildistada, aga selgus, et see tegelane lausa poseerib, nii et palun väga, kummalt küljelt soovite:)

Fotosessioon kestis mitu head minutit kuni sellele tehti kiire lõpp:

Petka-poiss kolis uude koju

Meil on suur uudis! Munadepühade eel, kolmapäeval kolis Petja oma uude koju Kohilasse. Lõpuks ometi leidsime inimese, kes oli huvitatud Petjast just sellisena nagu ta on. 

Juba mõni nädal varem käis uus pererahvas meil Petjat vaatamas ja esimest korda võõraste inimeste juuresolekul hakkas Petja rääkima, korrates küll vaid ühte fraasi "õues sajab", aga asi seegi. Jäi mulje nagu usaldaks ta neid inimesi. Oli, mis see oli, positiivne enne igal juhul.:) Ja veel positiivsem tundus asi siis, kui järgmisel päeval peale uude koju kolimist sealt juba uudiseid sain: Petja lubab end sügada, võtab käest süüa ja mis kõige olulisem - räägib! Ja seda ei kuulnud ma mitte ainult perenaise käest vaid lausa nägin ja kuulsin elavas pildis, kuidas Petja haukus ja Ertut hüüdis.:) Vot see teeb südame soojaks. Ja rahulikuks ka. Kuigi väike kadedusemoodi asi käis peast läbi - Petja ei igatsegi meid. Tegelikult on see kõik muidugi ainult rõõmustamist väärt. Stress oleks viimane, mida Petja vajab. 

Ert ei arva sellest kõigest midagi.  Petja ärakolimise päeval huvitas teda hoopis boks, millega linnuke minema kavatseti viia. Kuna see kuulus muidu kassile, siis ronis Ert sinna niipalju kui mahtus sisse ja ei tahtnud mitte uskuda, et tegelikult seal kassi pole. Käis ikka uuesti ja uuesti boksi kontrollimas. Kui boks lõpuks koos Petjaga ukse taha kadus, läks tema elu edasi nagu poleks midagi teisiti. Minu küsimuse peale, kus on Petja, vaatas küll korra tühja kohta, kus enne seisis puur, aga see oli ka kõik.

Veel mõned fotod Petjast viimast päeva meil:

Sai läbi üks väga huvitav etapp minu elus. Natuke olen kurb, aga rohkem rõõmus, sest usun, et Petja on uues kodus õnnelik. 

Veebruarikuu toimetused

Olen laisaks blogipidajaks muutunud. Paar-kolm nädalat pole küll mingi aeg, kus jõuaks põrutavaid asju korda saata, aga elu russelliga on ju alati huvitav, seega vabandusi ei tohiks olla.:) 

Veebruari esimestel päevadel algas Ertil jooksukas ja ära jäi mitu trenni. Osalt jooksuka, osalt siiski perenaist tabanud erinevate viiruste tõttu. Viimase pärast pole me teinud ka pikki jalutuskäike. Kui varem kestis koera jooksuka tippaeg mõned päevad, siis nüüd ei näi sellele lõppu tulevat. Mida rohkem aastaid turjal, seda kauem poisid peas. Möödas on üle kahe nädala, aga Ert läheb puhevile igast karvasest ja veidigi liikuvast objektist, soost olenemata. Õnneks varased ärkamised on siiski lõppenud, kuid jalutamiseks peame vaatama kellaajad, mil liikvel vähem koeri. Ka söögiisuga ei saa just kiita - krõbinad ei maitse enam üldse. Täna pakkusin talle üle hulga aja kanasüdameid, mispeale oldi ikka tõsiselt üllatunud - lõpuks ometi antakse siin majas süüa. 

Meie kodupargi kõige kaunim koht talvel:

Tubastest tegevustest (kui parasjagu ei magata või aknal poisse ei passita) on Erti lemmikuks kujunenud vana hea ja armas padi. See sobib nii mängimiseks ja närimiseks:

...kui magamiseks

Padja mehelepanekust rääkimata, aga blogi esteetilisuse säilitamiseks jätan illustreeriva materjali ära.:P

Muide, ka sikutamismängud on  meil nüüd au sees. Kas neid kunagi trenniplatsile üle toodud saab, on vara öelda, aga vähemalt on nad nüüd olemas ja algatajaks ei peagi alati olema mina. 

Sulelistest ka. Papu ja Roxy viimaste kuude peateemaks oli lae alt puurivõrede toksimine, ilmselt sooviga pääseda vabadusse (milleks minna uksest, kui on põnevamaid kohti). Kuna see korduv toksimine muutus juba tüütavaks, panin lae alla pappkarbi. Järgmisel päeval leidis see karp endale elanikud:

Läks veel mõni päev ja karbi esipaneeli enam sama hästi kui polnud. Seejärel kaotas karp huvi, kuid õnneks lõppes ka puurivõre toksimine. 

Siis aga muutus üks lill kiilaks. Ja seda mitte kuu või nädalaga, vaid kolme minutiga:

Õigesti arvatud. Täiesti piisav aeg papagoide järelvalveta jätmiseks. Õnneks on mul  tehtud hoolikas kodutöö ja meie lilled on kõik lindudele ohutud.

Orhidee osas, mis nädala algul jälle õitsema hakkas siiski andmed puuduvad:

Petja elab endiselt. Välimust pole, aga sisemus missugune! Viimane sõnapaar on "Uu, mina siin!":) Pildil naudib end mitu korda tagurpidi keeranud lind kukla tagant sügamist:

Ahjaa. Veebruarikuus toimunud russelliühingu koosolekul saime kätte ühingu kalendri  fotokonkursil osalenud russellite fotodega. Minu hulluke on lausa kahele lehele sattunud:)

Natukene Petjast

Petja oleks peaaegu nagu meie lind, kuigi ametlikult kuulub ta poele. Ega mulle see ebakindel olukord väga meeltmööda pole, aga Petja ise on rahul ja peab meie kodu enda omaks. Sulgi kitkub ta endiselt, minu arvates on see on tal nüüdseks juba nö halb harjumus nagu mõnel inimesel küünte närimine. Vahel on ta karvasem (või lausa sulgedes), vahel jälle üsna roosa. Paar nädalalt püsis tal isegi ilus punane saba, aga kaua meil seda kahjuks imetleda ei lubatud. 

Pildil osake punasest sabast, aga muus osas Petka kohta päris ilus:)

Lobapidamatus on tal endiselt. Suve lõpust ei ole tal õnneks enam depressiooni olnud, mis tähendab, et lind jahvatab hommikust hilisõhtuni (puuri kinnikatmine alati ei aita, küll aga muu vaikus). Lobisemine tähendab seda, et kõik õpitud sõnad lastakse suvalies järjestuses mitmeid kordi läbi. Nende vahele käivad viled, aratingade kraaksatused, viiru siristused (õiged ja järeletehtud), koera haukumised jne. On lemmikumaid fraase, mida kasutatakse rohkem, on neid, mida aeg-ajalt meelde peab tuletama. Lemmiksõna, mida igale poole ette ja taha topitakse on tema enda nimi "Petka" (Petka, tere; Petka, kuda elad; Petka tubli, jaaa, näri muru, Petka... jne, jne). Õppimisvõime läheb aga järjest paremaks. Kui esimene sõna "tere" sai selgeks poole aastaga ja järgmised tulid kuuajaste vahedega, siis nüüd hakatakse lihtsamat sõna esimest korda vigaselt välja ütlema ca 6 päeva möödudes. 7. päeval üritatakse end parandada ja 8. päeval kõlab sõna juba täiesti puhtalt. Ja lisaks õpetatud sõnadele hakkab tegelasele külge ka kõik muu ja mitte ainult sõnad ja laused, vaid ka intonatsioon. Mis tähendab, et meil tuleb hoolikalt valida, mida, millal ja kuidas öelda. Näiteks see hääl, millega ta iseennast puuri kamandab, kuulub kõla järgi ühele kurjale vanamoorile, aga kuna mina olen ainuke, kes tema puuriminemist korraldab, siis ilmselt tuleb mul tõele näkku vaadata.:) Sõnade tähendusi Petja reeglina ei tea, kuid mingid seosed on vahel olemas. Näiteks üritab ta kolistades kapiust lõhkuda, aegajalt end pahaselt keelates: "Petka, ei tohi". Siis peab veidi vahet, kolistab uuesti ja keelab juba karmimalt "Petka, kuule, mis sa teed.... ei tohi". Samas väiksemaid linde ajab ta kardipuult ära ka siis, kui need tegelikult seal ei ole: "Kusss te olete". Ja "Ertu-Ertu" peale ei eelda Petja koera kohaletulekut , nagu ka Ert ei pea vajalikuks end liigutada. Erinevus koera ja papagoi vahel ongi see, et üks ei oska rääkida, aga saab kõigest aru, teine jälle räägib, aga ei saa ise aru, mida.:) See on muidugi naljaga pooleks öeldud, sest tõeliste linnutreenerite käe all suudavad ka papagoid sõnade ja situatsioonide vahel seoseid näha. Loodan ükskord teha ka korraliku häälülevaate Petja sõnavarast. Siiani olen ainult üksikuid fraase viitsinud välja noppida. 

Kõige ilusam osa Petjast. Sellise erksa pilgu ja olemisega kuulab ja talletab ta ka uusi sõnu:

Käele ja õlale Petja endiselt ei tule, kuna ma ei ole seda talle õpetanud. Pai teha, sügada ja muidu ennast puutuda lubab ta mul vabalt. Käele tulekut ma ilmselt ei õpeta talle ka, sest tema enda turvalisuse huvides ei ole kõige parem, kui ta pidevalt mu õlale roniks ja minuga mööda korterit kaasas käia tahaks (tean väga hästi, et nii see sel juhul välja kukuks). Erti ei karda ta üldse, vaid ronib hoopis rahulikult puurist välja koera poole, kui see lõrinal ja hammaste välkudes puuri najale karglema on pääsenud. Ert loomulikult omapead lindude toas ei käi. Ega ta sinna väga ei kipugi, sest Petja viled ja puuri-kapiuste kolin ei meeldi talle. Saan temast aru ka, sest vile paneb minugi kõrvad valutama, ja puuripõranda metalne kolin (puuri põhi tõstetakse servast üles ja lastakse siis alla kukkuda - nii lõbus mäng:P) paneb mu närvid korralikult proovile. Kuidas see siis veel koera kõrvadele kõlab.

Selliselt me siis elame oma isikliku "võõra" papagoiga. Pidi tulema paarirealine kokkuvõte, aga sai selline "väike" jutuke.:)