Veebruarikuu toimetused

Olen laisaks blogipidajaks muutunud. Paar-kolm nädalat pole küll mingi aeg, kus jõuaks põrutavaid asju korda saata, aga elu russelliga on ju alati huvitav, seega vabandusi ei tohiks olla.:) 

Veebruari esimestel päevadel algas Ertil jooksukas ja ära jäi mitu trenni. Osalt jooksuka, osalt siiski perenaist tabanud erinevate viiruste tõttu. Viimase pärast pole me teinud ka pikki jalutuskäike. Kui varem kestis koera jooksuka tippaeg mõned päevad, siis nüüd ei näi sellele lõppu tulevat. Mida rohkem aastaid turjal, seda kauem poisid peas. Möödas on üle kahe nädala, aga Ert läheb puhevile igast karvasest ja veidigi liikuvast objektist, soost olenemata. Õnneks varased ärkamised on siiski lõppenud, kuid jalutamiseks peame vaatama kellaajad, mil liikvel vähem koeri. Ka söögiisuga ei saa just kiita - krõbinad ei maitse enam üldse. Täna pakkusin talle üle hulga aja kanasüdameid, mispeale oldi ikka tõsiselt üllatunud - lõpuks ometi antakse siin majas süüa. 

Meie kodupargi kõige kaunim koht talvel:

Tubastest tegevustest (kui parasjagu ei magata või aknal poisse ei passita) on Erti lemmikuks kujunenud vana hea ja armas padi. See sobib nii mängimiseks ja närimiseks:

...kui magamiseks

Padja mehelepanekust rääkimata, aga blogi esteetilisuse säilitamiseks jätan illustreeriva materjali ära.:P

Muide, ka sikutamismängud on  meil nüüd au sees. Kas neid kunagi trenniplatsile üle toodud saab, on vara öelda, aga vähemalt on nad nüüd olemas ja algatajaks ei peagi alati olema mina. 

Sulelistest ka. Papu ja Roxy viimaste kuude peateemaks oli lae alt puurivõrede toksimine, ilmselt sooviga pääseda vabadusse (milleks minna uksest, kui on põnevamaid kohti). Kuna see korduv toksimine muutus juba tüütavaks, panin lae alla pappkarbi. Järgmisel päeval leidis see karp endale elanikud:

Läks veel mõni päev ja karbi esipaneeli enam sama hästi kui polnud. Seejärel kaotas karp huvi, kuid õnneks lõppes ka puurivõre toksimine. 

Siis aga muutus üks lill kiilaks. Ja seda mitte kuu või nädalaga, vaid kolme minutiga:

Õigesti arvatud. Täiesti piisav aeg papagoide järelvalveta jätmiseks. Õnneks on mul  tehtud hoolikas kodutöö ja meie lilled on kõik lindudele ohutud.

Orhidee osas, mis nädala algul jälle õitsema hakkas siiski andmed puuduvad:

Petja elab endiselt. Välimust pole, aga sisemus missugune! Viimane sõnapaar on "Uu, mina siin!":) Pildil naudib end mitu korda tagurpidi keeranud lind kukla tagant sügamist:

Ahjaa. Veebruarikuus toimunud russelliühingu koosolekul saime kätte ühingu kalendri  fotokonkursil osalenud russellite fotodega. Minu hulluke on lausa kahele lehele sattunud:)

Lasterikas trenn

Mõnikord võib meie trenniblogi lugedes jääda mulje justkui me trenni peaaegu ei teekski, et kõike muud toimub meil seal rohkem, aga tegelikult see muidugi nii ei ole. Kristi on range treener, kes jälgib iga su liigutust ja ei luba lõpetada enne, kui oled asjast aru saanud ja oma soperdamised parandanud. Kui jaks saab otsa, vaatad vahepeal teisi ja siis alustad uuesti. 

Täna olid jälle pikad rajad tagantpoolt võetavate tõketega, mida sai proovida erinevate võtetega. Kuna aga jooniseid pole, siis pikemalt radadel ei peatu. Ert alustas eelmisel päeval jooksukaga, kuid õnneks see teda trennis veel ei mõjutanud. Kiirus oli küll valikuline - kohati lidus, kohati jalutas (viimast eriti millegipärast slaalomis), kuid tahe oli tegelikult olemas, sest enne rada kamandas mind valjult ja ei suutnud korralikult tõkke taha istumagi jääda. Ega ma seda istumist sunnigi, kuna see võtab tempot maha, las ootab seal tõkke taga siis omas asendis, peaasi, et nuuskima ei hakka. 

Nüüd siis kõigest muust, mis tegelikult ikkagi on väiksem osa kui trenn ise, kuigi peatun sellel viimasel ajal oma blogis pikemalt kui trennitehnikal.

Lapsi oli palju, nii kahe kui neljajalgseid. 

Kõigepealt uustulnuk Bowie - 3 kuune eriliselt armas ja ilusa värvikombinatsiooniga russellipoiss, kes tuli trenniplatsiga lihtsalt tutvust tegema, kuid osutus esimese korra kohta juba väga tubliks:

Kaussi roniv Yes:

Kikk-kõrv kaksikud Hardi ja Rune:

Ja valmistumine jalutuskäiguks. Kõik jalutavad koerad on pildile jäänud (Hugo lahkus jalgpalli vaatama):

Mõned pildid samast seeriast veel meie albumis.

Jooksuaja toimetused

Kuna koeral on jooksukas, siis eriti palju kusagil käia ei saa. Täna oli kohe imelik tunne, kui õhtul 18.30 kella vaatasin - muidu sel ajal algab ju trenn. 

Pargis jalutame väga vara, kui koeri vähe ja vabal päeval ka pealelõunasel ajal, sest siis on park taas tühjem. Kui Kadriorgu õigel ajal minna, saab sealgi väga segamatult ja isegi veidi rihmavabalt liikuda. Peamiselt küll nina maas.

Mõnikord tuleb naljatuju ja siis joostakse näiteks lehti riisuva pargitöölise juurde mängu nuruma. Kutsun ta siis küll kohe enda juurde tagasi, kuid õnneks on riisuv tädi koerasõbralik ja küsib, kas koer soovib talle appi tulla. Aiamaal on see ju üks tema ametitest.

Nalja saab teha aga veel lapsikumal moel. Ma ei mäletagi, millal ta mul viimati mütsi peast tiris, igal juhul oli minu kummargil saapapaelte sidumine koerale äkki jube naljakas, mispeale mult müts äkitselt hooga peast hüpati ja seda siis piinati nii suus kui maas. Aga polnud vigagi, natuke kloppimist ja kõlbas jälle pähe panna:)

Jooksuka ajal on  tulnud uus komme - õues kollaseid ajalehti lugedes tuleb oma jälg  kuidagiviisi ka seinale jätta, sest ega ajalehed ainult maas vedele. Kui ikka päris isase kombel ühte jalga tõsta ei oska, siis mõlema jala korraga seinale ajamine on ju käkitegu. Trikkide õppimisest on kasu ka päriselus:)

Ühe igapäevaelus vajamineva triki õppimise veel juurde. Veidi vajab lihvimist, aga mõte on arusaadav ja tahe olemas:

Täna ostsin tegelasele jälle uue suure palli, sest see on praegu ainuke, mis lisaks poistele pea segi ajab. Las olla vaheldust. Viimane pall pidas vastu mitu kuud ja lootsin uuelt sama. Aga ei - pall läks katki vaat et kiiremini kui ta poest koju tuua jõudsin. Minu mõistus ei võta, milliseid palle ühele russellile küll vaja oleks. Väiksed, mis suhu mahuvad, ei sobi. Krobelised, kust mingilgi moel kinni saab haarata, samuti mitte, sest siis pole pall enam veeretamiseks, vaid närimiseks. Ainukesed on lastele mõeldud suured libedad pallid, kuid olenevalt olukorrast (pall jääb kuhugi kinni ja koer surub seda niikaua, kuniks hambad sisse saab või jääb mõni teravam koht pallile ette jms) lähevad needki varem või hiljem katki. Peab vist mõne mänguasjade hulgilao üles otsima - saab vähemalt odavamalt. 

Koerad linnas rihmaotsa!

Kallid koeraomanikud, palun hoidke oma koerad linnas liikudes rihmas, isegi pargis, kui seda ümbritseb sõidutee, ja isegi siis, kui oma koera 100 % usaldate. Kirjutan seda üldse mitte oma, vaid peamiselt isaste koerte huvides (no loomulikult nende, kes lahtiselt jalutavad). Jah, minu emasel koeral on küll praegu jooksuka tipphetk, kuid me saame hakkama, ka isaste koertega. Trenni me sel ajal ei lähe, koerte platsist hoiame eemale ja isegi parki külastame varavalges. Muidugi, eks ta lõhnad jätab sinnagi, kuid vähemalt ei ärrita me isaseid koeri otseselt. Täna jõudsime pargini ca 7.15. Nägime juba eemalt meile tuttavat taksimiksi, kes alati lahtiselt jalutab. Varem vaatasin ma sellele viltu, kuid viimasel ajal on mulle selgeks saanud, et see koer on tõepoolest ülihästi kasvatatud ja kuulab peremehe sõna ideaalselt. Kuni tänaseni. Keerasime end küll kohe pargi alguses ringi (koer oli veel kaugel ja mulle tundus, et ta meid isegi ei märganud), et üle tee minna ja teiselt poolt teed lumevallide tagant edasi jalutada. Siis aga nägin taksimiksi üle lumevalli ääre koogutamas ja juba ta üle tee meie juurde jooksiski, peremehe hüüdmistele kurdiks jäädes. Õnneks lõppes kõik hästi, kuna sel kellaajal sõidab seal peamiselt vaid ühistransport ja mõned harvad autod ning peremees oli mõned sekundeid hiljem koeral sabas, kuid pargis jalutavad nad ka muul ajal, kui sõiduteel vurab üks auto teise järel. Koera peremehega mul juttu teha ei õnnestunud, sest kiiruga kadusid nad maja nurga taha. Loodan siiski, et see oli talle õppetunniks.
Paar päeva hiljem: uskumatu, aga taksimix jalutas rihmas!:)

Teemat vahetades. Talv ikka armastab meid, et nii kaua siin viibib ja lastele tegevust annab:)

Koer koduarestis

Nii näeb välja koera elu toas tema jooksuajal.
Õhtune tegevus:

Hommikune tegevus:

See muidugi ei tähenda, et koera ei viida välja, kuid ega see väljaskäimine kerge pole, sest seekordse jooksukaga on meie preili eriliselt ära pööranud. Kunagi ei tea, millal ta õue tahab ja mis tujud tal seal on. Mõnikord keeldub isegi välisukse juurde tulemast, teinekord on õues nagu vana kartmatu isane (isegi koleda häälega masinad ehitusplatsil teda ei sega), ajab jälgi ja tirib järele absoluutselt kõikidele koertele nende soost olenemata, vaid beebiohtu isendid jätavad ta külmaks. Üldse on ta muutunud kuidagi eriliselt isaseks, mille juures jala tõstmine on veel väike asi :P (õnnks tuppa mitte).  Uus asi tema juures on ulumine, mida ta teeb aknal haleda ja jämeda häälega. Kas ta sel hetkel seal ka mõnda sõpra näeb, ma ei tea, kuid tundub et mitte- Või siis kujutab ette.

Kuigi jooksukas on nüüdseks kestnud juba 15 päeva, ei ole käitumine palju normaalsemaks muutunud. Vaid söögiisu oli eile õhtuks tagasi tulnud, kuigi siis mõtlesin ka, et see on lihtsalt suurest näljast, sest viimastel päevadel sõi ta 2-3 päevaga kokku sama koguse, mis muidu ühel söögikorral. Õnneks täna hommikul oli suhteliselt normaalne isu endiselt olemas.

Vahel ma ei teagi, kas on õigem teda õues rohkem väsitada või vastupidi, vähem välja viia, sest igasugused lõhnad ajavad ta vaid pöörasemaks ja siis on kodus kõiksugu karvased mänguasjad, padjad, kampsunid jms kraam tema kavalerideks. Ilmselt sel erilist vahet pole, sest endiseks muutub ta nii või naa alles jooksuka lõppedes.

Aga ega ma ei kurda, sest kodus on ta kontaktne ja teeb minuga hea meelega trikke, sõnakuulelikkust ja niipalju kui koduste vahenditega võimalik, ka agilitit. Kuigi igatseme, eriti mina,  juba päris trenni.

Girl Powerid 3. kohta tähistamas

Möödunud on kõigest poolteist nädalat tunnelivõistlusest, mil Girl Powerid oma kolmada koha väljahüüdmist ära oodata ei jõudnud ja enne võistluse lõppu külma eest kodudesse varju pugesid. Nüüd siis koguneti emme-Lexi juurde auhindasid kätte saama (sest kus siis mujalt :))

Enne tähistamist üritasime muidugimõista oma koeri väsitada, kuid pikka teekonda põllule seekord ette ei võetud, vaid piirduti edasi-tagasi rihmaotsas jalutamisega.

Tagasi jõudes koerad seetõttu väga väsinud polnud ja Ert üritas lisaks tunnelivõistluse kolmandale kohale ka urukatse sealsamas Kristi aias ära sooritada. Lasin ta nurumise peale õue, kust ta siis tükk aega endast vaid aegajalt kostva haukumsiega märku andis. Emma ja Elsi jõudsid juba tuppa ja Elsi uuesti õue, kuid keda ei tulnud, oli Ert. Küsisisn Kristi käest kindluse mõttes veel üle, ega aias ootamatute kavaleride meeleheaks mõnd auku pole (jooksuka tippajaga emane ju saadaval), kuid see oli muidugi iseenesestki mõistetav, et mitte. Tõmbasin siis jope peale ja läksin oma tegelast otsima. Haukumine oli küll Erti oma, kuid koera ennast polnud. Elsi jooksis mulle vastu ja tahtis justkui teed näidada, ise ka väga elevuses. Seisin lõpuks ühe puuriida ees, kust mujale enam minna polnud ja kust üsna selgelt Erti haukumist kuulsin. Aga puuriida sisse ta ometi minna ei saanud, mõtlesin. Siis nägin midagi valget välkumas puuriida ees olevate laudade all, kus oli selline paras rebasuru moodi süvendik (paremini ma kirjeldada ei oska, sest oli pime ja ega ma seal midagi eriti kaevata või liigutada ei julgenud). Seal urus mu koer siis ennastuunustavalt haukus ja minu kutsumise peale ei teinud teist nägugi. Algul mõtlesin et ta on seal kinni, sest ühest avast teda sikutades ta sealt läbi ei mahtunud, ning kutsusin toast abiväge. Elsi oli ka nii õhinas, et kus Ert on ja miks tema sinna ei saa:). Kui Kristi kohale jõudis, pistis Ert lõpuks pea ka ühest teisest august korraks välja ja sealt sai Kristi ta kohe kätte. Ilmselt pererahva kass oli puuriida alla peitu pugenud. Ei tea, mis Ert veel pärast päris urukatset päris rebast nähes teeks, kui ta juba kassi peale nii hasarti läks.... See siis selline väike vahepala, mis mind alguses täitsa ehmatas, kuid hiljem päris koomiline tundus :P

See polnud aga Erti selle päeva ainuke tsirkustükk. Kristi juures oli hoiul ka russell Rutt, kelle Ert suvel trennis küll peaaegu omaks võttis, kuid vahepeal siseoludes treenides jälle unustama kippus, nii et tema suhtes oli ta täna suhteliselt valvas ja igal võimalusel üritas talle kohta kätte näidata.  Kakluseks küll ei läinud, kuid turris seljaga tabasin teda Rutti kohalt mitu korda. Lõpuks, kui Rutt oli Lexi pessa magama keeranud ja sealt korraks püsti tõusis, kõndis Ert ilma pikemalt mõtlemata pesa juurde ja sõna otseses mõttes tõstis pesa kohal jalga...jah, õigesti lugesite (ja Ert on tõesti emane koer).  Jooksuka ajal tal on mõnikord tõesti märgistamise komme. Õues on see tavapärane, kuid toas ei ole seda küll ammu-ammu ette tulnud.  Tema jalatõstmine on küll istuvas asendis, aga siiski on märgistamine selgelt eristatav tavalisest pissimisest. Igal juhul uhhhh kui häbi..... ma loodan, et Ertil endal ka vähemalt veerand sellest, mis perenaisel.

Muidugimõista poosetasime oma koerte, "kostüümide" ja auhindadega ning lasime end igast kaarest pildistada.

Siin siis 3. koha väärilised Girl Poweri õed eest- ja nende perenaised nii eest- kui tagantvaates:) ning Ert perenaisega auhindu uurimas (viimane pilt Kristilt näpatud, aitäh!)

Rohkem pilte näed meie albumist ja Kristi albumist, sest veidi omapäraseid nii perekonna- kui seisupilte sai tehtud rohkem:) Eriliselt uhke on uus Nädala Pilt .

Väike ja emane ei ole koer:)

"Kui ta on väike ja veel emane kah, siis ta ei ole koer". Nii ütles üks mu tuttav meil hiljuti külas käies. Muidugi poolnaljaga, sest tegelikult on ta mu tutvusringkonnas üks suurimaid loomasõpru ja Ertiga saab läbi ka suurepäraselt. Lihtsalt tal endal on eluaeg olnud vaid suured koerad, ja otseloomulikult isased. Teemal emane vs isane koer olen meie jutuajamistes küll tavaliselt mina peale jäänud või vähemast ma ise arvan nii:P. Viimane näide: sõbranna vaatas kalendrist meie jaanuari kuu trennigraafikut, mille peale ma ütlesin, et need trennid jäävad nüüd jooksuaja tõttu ära. Kohe tehti võidukas nägu, et no näed, siin on need emase koera mured. Vastasin seepeale, et mina võiksin enda omaga vabalt trenni minna ja ta teeks seal kõik suurepäraselt kaasa, aga isased koerad oleks siis kõike muud kui trennilainel. Ja mulle tundus, et teema oli ammendatud:) Mitte et minul endal isaste koerte vastu midagi oleks, vastupidi, ma lihtsalt ei tunne ise end piisavalt kindlalt isase koerga hakkama saamiseks. Minu jaoks on küll koer olnud alati koer, olgu ta siis suur või väike, tõuta või tõukoer, emane või isane. Loomulikult on mul koera valides omad eelistused, kuid need on kinni ikkagi minu loomuses ja võimalustes. Samas kui hakata pikemalt juurdlema, siis ega väiksemat koera kui jack russelli terjer ma vist ise ka ei soovi ja ilmselt alateadvuses vaatan ka ise nendele natuke teise pilguga. Kuigi ma ei ole varem kunagi mõelnud, et keegi võiks minu koera või teiste väikeste koerte peale vaadata ülevalt alla, et mis need kah on, lihtsalt mänguasjad, siis mõtlema hakates, miks ei võiks nii olla, kui sul on 40-50 kg koer kodus. Et mis see väike koer siis ära pole - paned kotti ja lähed:) Kindlasti on neil õiguski, sest lähtudes iseendast (autota nagu ma olen), siis olgu see suur koer kui leplik tahes, ma ikka ei viitsiks näiteks paar korda nädalas temaga bussiga trenni sõita (kokkupnadav boks, maiused, mänguasjad ka veel kaasas). Rääkimata muudest üritustest ja väljaminekutest jne. Samas tean ma kindlalt, et kui mul oleks auto, suur maja, aed, metsad, põllud  ja mis kõik veel, siis üks väike jack russelli terjer vudiks seal ringi ikkagi. Õnneks Ert tunneb ka end vägagi koerana ja arvab, et vähemalt kasvult annab ta ühe korraliku dogi mõõtmed välja.

2010

Head Uut Aastat veelkord kõikidele meie sõpradele!

Kuidas meil siis aastavahetus möödus? Kuna paugutamisi oli sel aastal eelnevatega võrreldes palju vähem, siis koerale oli see suhteliselt rahulik aeg. Käisime veel enne pimedat veidi suuremal ringil ning enne suurt paugutamist kiirel pissiringil. Õues kuuleb ta väikseimatki pauku ja tirib kohe toa suunas, olgugi häda veel tegeata, kuid toas hakkab väiksemate paukude peale esiti haukuma, kuid suurema lärmiga poeb peitu. Uus aasta võetigi vastu nagu ikka pesumasina müra saatel vannitoas kraanikausi all oma pesas rahulikku und magades. Selle koha ta paugutamiste aegu muide kunagi ise valis ja on sellele truuks jäänud, mina vaid toon talle pesa ka sinna, et ta päris tuhkatriinu kombel magama ei peaks:) Hiljem kobis voodisse, puges mulle kaissu ja ei teinud üksikute õuest kostvate paukude peale teist nägugi.

Kuna uue aasta trenniplaanid jäid meil eelmisel aastal veel päris paika panemata - ei jõudnud ei Kristile ega Svetale korralikult meie kohalkäimistest teatada, siis otsustas Ert aasta viimasel päeval asja ise ära: jaanuaris meil trenne ei toimu! Nimelt alustas ta lõpuks oma kaks kuud hilinenud jooksukaga (vahe oli kokku 8,5 kuud). Nii et trenni saame heal juhul alles jaanuari viimasel nädalal. Aga Ert oli väga tubli, et tunnelivõistlusteni ootas.

Uue aasta esimesed pildid saime lumerohked. Pole ammu sellist muinasjutulist loodust näinud.

Jooksuaeg, kurjad koerad ja probleemid ühistranspordiga

Kõigepealt transpordist, kuna päev algas sellega, et hommikust kella 9.15 marsat lihtsalt ei tulnud ja nii me tegime linnapeal aega parajaks, et 10.35 bussile jõuda, sest koju minna ka enam ei viitsinud.

Ert veel marsapeatuses ootamas:

Viimased 2o minutit istusime Musumäel ja harjutasime Erti suure tee ja seal sõitvate koledate trammidega. Mitte et ta seda kõike enne näinud pole, kuid lihtsalt hirm pole kadunud ja mõtlesin, et natuke kõrgemalt, mäenõlvalt vaatamine ehk tuleb kasuks. Transpordijamad sellega veel ei lõppenud, kuid sellest hiljem.

Kui Ert lõpuks peale kahetunnist väntsutamist metsa jooksma pääses, oli tema rõõm loomulikult suur. Mõnuga kasteti end ojas ja lürbiti juua. Aiamaale jõudes selgus, et Erti "sõber" bernhardiin Hummer on jälle meie naabritel külas (seekord küll aias kinni) ning mu esmane mõte oli Erti jooksuaeg kohe ära kasutada ja koerad omavahel ometi sõbraks teha. Mu suureks üllatuseks ei pistnudki Ert kohe urrama, vaid hakkas naabrite aia taga Hummeri ees saba liputama (hormoonid ju möllasid). Hummeril aga ilmselt maitset pole, sest heade lõhnadega tüdruku olemasolust ta aru ei saanud, vaid möirgas ja näitas seal hambaid nagu tavaliselt. Võib-olla mõjus ka aed, võib-olla arvas, et kaitseb oma teisi sõbrannasid Karu ja Vifit (nemad on küll tüdrukud, kuid nende pärast ma ei muretse, läbisaamine on nagu naabritega ikka:)). Olin kogu lootuse jooksukale pannud, mõtlesin, et siis Hummer ometi Erti tunnistab ja tänu sellele ehk hiljem ka. Nüüd ei teagi mida teha. Probleemi ju polekski, kui koer püsiks aias, kuid Hummer, kes on tegelikult meie naabrite sugulaste koer, elab mõned tänavad eemal ja pistab aegajalt oma aiast plehku meie naabrite juurde. Kui siis kummaski peres kedagi kodus pole, võib ta s eal aia taga niiviisi tunde veeta. Inimeste peale ta kuri pole, kuid võõraid koeri eriti ei seedi. Ma ei taha mõeldagi, kui meie bussi pealt tuleme ja tema seal lahtiselt on... Mu ema käiks muidu Ertiga kahekesi aiamaal nagu ta seda alati on teinud, kuid nüüd on kohe päris hirm. Pererahvaga rääkimine pole ka tulemusi andnud, nad vaid keeravad asja naljaks. Ma seisin tükk aega naabrite aia taga, rahustasin koeri, söötsin neile maksatükikesi (vaikselt lootes, et ehk Hummer tunneb lõpuks ometi tüdruku lõhna) ja Ert oli juba päris rahulik ning Hummergi paistis rahunevat, kuid ühel hetkel kamandas peremees Hummeri lihtsalt ära. Üritasime temaga rääkida, kuid tundus, et tema jaoks probleemi pole, kuna tegemist on ju vaid koertega...

Järgmine probleem oli teiselpool naabruses elav Chipi. Varasemalt pole Ert oma jooksukaga aiamaal mingit elevust tekitanud, kuid täna läks Chipi lausa pööraseks. Küll ta üritas kõigist kolmest aia äärest meile sisse murda, ise lõõtsutades ja ähkides. Eks Ert ajas teise parajalt pöördesse ka. Algul lihtsalt musitati läbi aia, kuid siis keerati lausa tagumik vastu aeda. Kamandsin ta küll ära, kuid Chipi enam ei rahunenud. Siis ilmus meie aia taha veel üks laikamoodi kuts, kes mulle küll tüdrukuna tundus (võib-olla ka jooksukaga tüdruk, kuid kes see tänapäeval enam sugudest aru saab:)). Nüüd läksid kõik kolm naabrikoera tigedaks, sh Ert ja tundub, et Hummer tunnistab Erti ikka rohekm kui toda kaugemalt elavat laikat. Aga parajalt totakas pulmajooks oli see küll. Imestan, et koerteta naabrid nii rahulikuks jäid.

Nüüd ei saa Ert ka nädalavahetustel jooksukaga aiamaale tulla, muidu vaevab väikse naabri vanamehe päris ära ja tekitab külakoertes muidu paanikat. Ilmad on aga nii ilusad, et toas istuda kohe kahju. Koerteplatsile me nagunii minna ei saa, ja oma kodulähedal kooliplatsil saame ühelt spanjeli perenaiselt pähe, et tema koera seal õrritamas käime. Ühest küljest nagu arusaadav, kuid kas ta peab siis koera linnas lahti laskma, kui see sõna ei kuule. Mul on muidugi alati emased koerad olnud ja ega mul siin isaste osas erilist õigust kommenteerida pole. Pealegi nägin täna Chipi peal esmakordselt, kui hulluks üks isane võib minna. Õnneks on Erti jooksuka vahed veninud keskmiselt 7 kuule ja viimased korrad olnud sügisel ja talvel, nii et peaasi, et suvi jooksuvaba on... Üks hea asi on jooksukal ka - karv on lahti ja tänu sellele tegin aiamaal ühe korraliku kitkumise. Nüüd on mul kodus sile koer. Vaid sabaots jäi kumeraks lõikamata, sest selle terava tipuga kogub ta kosmosest energiat:) Miks muidu see üks tipp alati kõige kangekaelsemalt välja üritab kavada, muud seletust ma ei leidnud...

Aiamaalt ära minnes selgus, et marsat jälle ei tule ning nii me kõmpisime oma asjadega tagasi ja lõppkokkuvõttes saime Chipi pererahvaga linna. Vaene Chipi oli autos tüdruku lõhnadest täiesti läbi.

Kodus vaatasin kohe netist marsaajad üle ja leidsin et kõik oli õige: marsa oleks pidnud tulema just siis, kui me peatuses olime. Siis uurisin veel ja selgus, et meid vedava marsa firma suhtes olla esitatud pankrotiavaldus. Ja nüüd siis marsa enam ei sõidagi? Ajad ja numbrid aga kõik nii netis kui peatustes üleval... urrrrrrr. Ja siis kuulsin veel, et Männiku teest Raudaluni algab teeremont. Sinna vahele jääb aga Hoiupaiga agilitiplats.... urrrrrr-urrrrrr

Mida Ert kõige eelneva peale arvab? :)

Emmaga koos agilitis

Tänane trenniteekond oli meil siis selline - marsaga Emma juurde, sealt nende autoga trenni ja siis autoga Laagrisse, kust logisesime nr 18 bussiga taas koju, mis kõik kestis kokku 3,5 tundi:) Aga sinna vahele jäi ka ikka ühtteist. Tabasalus olid meile marsapeatusesse vastu tulnud mitte ainult Emma ja Tiina vaid üllatus-üllatus - ka Emily ja Anne-Mai. Nemad olid niisama külalised, ilma trennimõteteta. Koerad said aias end juba soojaks joostud (Ert ilmselgelt fännab Emma aeda) ja siis sõitsid Ert ja Emma trenni.

Trennis olid peale kahe e-tibi kohal veel Petra, Nella ja Käbi. Ert pidas end trennis tema kohta jälle päris korralikult üleval. Alguses soojendust tehes ei tahtnud küll minuga eriti kontakti võtta, kuid selles olid süüdi Emma paremad maiused:) ja nii istuti sirge seljaga Tiina ees ja oldi valmis milleks iganes. Radade vahepeal natuke vigises boksis, kuid kohati oli ka päris vakka. Lõpupoole, kui Nella ja Petra liiga tema boksi lähedalt läbi jooksid, siis otsustas riidlema hakata ja siis ei tahtnud haukumine enam lõppeda. Aga tänu sellele oli mul ometi võimalus kasutada oma Pet Correctorit. Kui kasutusjuhend lühidalt kokku võtta, siis see on aerosoolpudel, mis sisaldab ainult õhku ja teeb sisisevat vussupauku ja on mõeldud lemmikloomade käitumise korrigeerimsieks. Ükskord kodus tegelikult juba proovisin seda, kui Ert tolmuimejale kallale läks. Siis mõjus küll, kuid uudishimu oli nii suur, et tuldi ruttu otsima, et mis ja kus ja kuhu sai:). Lasin siis nüüd tänases trennis kaetud puuri tagant ka sutsaka ära ja taas sai vaikus sai majja. Kui tüki aja pärast katte alt puuri piilusin, vaatas vastu küll natuke ebalev nägu, kuid kiitsin, et on tubli ja andsin maiust ning mingit hirmu ei tekkinud, kuid kisa ka rohkem mitte. Mida oligi vaja, nii et läks asja ette. Suured tänud Käbi perenaisele, kes meile seda võlupudelit soovitas.

Aga tänane trenn jäi meil aprillis ja sel hooajal Saue hallis viimaseks, sest jooksukas jõudis lõpuks kohale. Võib-olla ka seetõttu oli ta siis täna trennis natuke rahulikum. Samas ka eelmisel korral mul tema käitumisele etteheiteid ei olnud.

Tüdrukust sirgub neiu (mõtisklused 19.-26.07.2007)

Kuda meil siis läinud on… Ertist sai vahepeal neiu ja see tõi tibake muutusi ikka kaasa. Bossiga me esialgu enam koos välja ei lähe. Kuigi viimane kord (just enne seda õhtut, kui jooksuka avastasin) koos rannas käies, võttis Boss end hoopis võhivõõrale tüdrukule sappa, unustades oma suureks saanud sõbranna kus see ja teine… aga Boss ju ei tea, et mänguasjadest (just selleks ta Erti siiani on pidanud) pruudid võivad saada.

Muutustest veel see, et kuna me õue pissimist ikka veel päris selgeks polnud saanud, siis jooksukaga tuli selgus ise: toas enam ei kükitata, kuid see-eest tehakse seda õues miljon korda. Toas võib olla vahe mitu-mitu tundi, aga õues mitte. Kui midagi ei tule, siis visatakse end selili ja püheradatakse. Ka magab meie neiukene nüüd rohkem ja puhastab end iga natukese aja tagant. Mina võin vaid ette kujutada, millised muutused temas toimuvad, kuid mida tunneb tema, ma ei tea… Ka välimuselt on ta saanud justkui suuremaks. Juba nädal-paar varem vaatasin, et kutsikas on saanud suure koera ilme. Ja nendest pisikestest  nööpnõelapeadest kõhu all on saanud suured nööbid :P.  Isaste koerte vastu erilist huvi veel üles ei näidata, kuid platsilt ärasaamisega on siiski raskusi, mida siiani ei olnud. Õues käimistest ja pikematest jalutuskäikudest me loobuma pole pidanud. Kahjuks kardab Ert endiselt suurt tänavat, kuid aiamaal, Kadriorus, mänguväljakutel on ta väga rahul. Paar korda on mänguplatsil nagu tellitult olnud ainult tüdrukud ning nendega mängitakse endiselt ilusti ja sõbralikult. Üks muutus veel… selleks on meie hoovi foxterjer Pipi, kelle ees Ert alati alandlikult pikali on visanud, kuna see kord varem Ertile natuke õpetust andis. Nüüd kohtus Ert temaga nagu võrdne võrdsega: nuusutas, liputas saba ja kutsus mängima, justkui tajudes, et tema on nüüd sama suur ja sama tugev. (pildil koos foxiku Pipiga)

 

Pühapäeval käis Ert oma sõbra Kristoferi 10. sünnipäeval, kus käitus päris korralikult. Seal sai sõbraga mängida ja põnevust lisas toas elav kass. Ertil oli oma maja kaasas ja läbi selle sai kassiga tutvust tehtud… no ütleme, et siiski mitte kõige sõbralikumal moel. Kui tutvus tehtud, pandi kass kindluse mõttes siiski teise tuppa. Aga ühel hetkel otsustas pereisa miskipärast kassi teisest toast lahti lasta, Ert kassil muidugi kohe kannul. Oi milline kisa nüüd hakkas ja mitte loomade, vaid inimeste oma: igaüks hüüdis kedagi - kes kassi, kes koera, kes oma meestJ, aga ainuke, kes sõna kuulas ja kohale tuli, oli Ert. Vot.

 

Pelgurannas matkamas 19.07.2007

Loe SIIT