Uru- ja verejäljekoolitus

Vilma ja tema vend Luru käisid rebaseurus ja verejäljel. Ert oli kaasas kisakoori-tüdrukuna. Erinevalt oma tublist vennast, kes sai hakkama nii urus kui põllul, Vilma väga vedu ei võtnud. Rebasele liputas saba, et väga tore on sinuga mängida ja põllul tõi tuul talle kusagilt mujalt huvitavamaid lõhnu. Emotsioon on siiski hea, sest hoolimata vähesest huvist rebase vastu, oli Vilma väga agar, läks julgelt urgu ja elas Lurule uru kõrval rõõmsalt ja uudishimulikult kaasa. Tema jaoks oli see põnev pidu ja pillerkaar. 

Muidugi ma tean, et Vilmal on jahiinstinkt täiesti olemas, sest hoovis plangutaga ajab rotilõhna, kodus peab jahti papagoidele ja kui Ert ees, siis jookseb ka kassile järgi (muidu küll tõesti liputab kassile vaid saba või jälgib niisama uudishimulikult). Rebase puhul kahjuks Ertu eeskuju ei mõjunud.

Suured tänud Ilonale meid õpetamast ja ikka-jälle kinnitamast, et kuidagi peab asjast asja saama ja et küll me midagi välja mõtleme, ning Luru peremehele, kes meile aja organiseeris ja küüti pakkus. 

Urukoolitusel

Vilma käis ilusal suveõhtul koos Selma ja Luruga urukoolitusel. Erinevalt õest ja vennast, kes rebase vastu huvi tundsid, teda haukusid ning Luru isegi urgu läks, oli Vilma täiesti ükskõikne. See oli mulle suureks üllatuseks, sest kodus papagoidele jahti pidades ma ju näen, et jahikirg on tal olemas, samuti õues Ertu eeskujul kassi taga ajades. Nüüd Ertut polnud kaasas ja kuna Vilma oma ajusid alati kasutada ei viitsi, siis jooksiski juhe kokku. Ta teadis väga hästi, kes on puuris, kuid keeldus isegi rebase poole vaatmast. Kui panime ta puuri ette istuma, siis keeras pea ära ja vaatas nii kõõrdi, kui sai - et ma ei vaata sinna ja kõik. Leppisime Ilonaga kokku, et järgmine kord tuleb Ert kaasa ja vaatame, kas Vilma oma eeskuju järgi soostub midagi tegema. Kugi Ilona lisas, et üldiselt peaks Vilma siiski iseseisvalt tegutsema, aga kuna seekord tal see võimalus oli, siis järgmine kord vaatame, mis eeskuju annab. :)

Pärast tegime ka väikese põllujooksu ning poseerisime heinapallil,

Kõigepealt õed Selma ja Vilma kahekesi:

Lisandus vend Luru:

ja seejärel sugulane Veera:

Tore õhtu oli. Aitäh Kadile organiseerimise ja Ilonale koolituse eest! 

Ert ja Vilma käisid rebasel külas

See oli meie esmakordne jahikooli külastus Kuusalu vallas Ilona juures. Siiani oli Ert käinud vaid Jõgevamaal. 

Vilma kohtus nii rebase kui oma ema, õdede ja vennaga. Kõik kutsikad olid kõvasti kasvanud ja igaüks oma nägu. Nagu kutsikana, nii meeldivad nad välimuselt ka praegu mulle kõik. Vilma pidavat olema kõige rohkem oma ema moodi.
Kõigepealt lasimegi kutsikad põllul lahti, et nad end natuke välja elada saaksid. 

Vilma mängis küll oma venna ja õdedega hea meelega, aga päris tihti jooksis omaette vaatama, mis mujal toimub. 

Ma ütleks, et Vilma on oma loomult üsna leebeke. Russellile omast energiat on temas küll ja veel, aga kisma-tüdruk ta pole. Kui keegi kaklema kippus (mida juhtus harva), siis Vilma pigem keeras end selili kui hakkas vastu.

Kui natuke mängitud, läksime rebast kaema. 

Sellest katlas ta end peitis. Huvi kutsikatel oli, aga ei midagi suurt.

Vilma ise urgu ei läinud, kuid avatud katlast oli nõus sisenema ja natuke ka kinnises urus ringi nuuskima.

 

Parema meelega tahtis ta siiski maha minna ja sõpradega mängida, kuigi mängida uru territooriumil ei tohtinud. See peab maast ja madalast selgeks saama, et see on koht, kus tehakse tööd.

Lõpuks lasti kutsidel rebast ka läbi puuri vaadata. Ettevaatlikult, aga siiski huviga lähenes igaüks omamoodi puurile ja igaühel jäi ka vahemaa rebasest erinevaks. Vilma oli umbes keskmine, ma arvan. Ilona kokkuvõte urulistest oli selline, et kõik kutsikad olid tublid ja jahiinstinktid neis on täiesti olemas. 

Üks ühispilt tänastest urulistest (vasakult: Irma, Veera, õde Selma, Vilma, emme-Sissi ja õde Alma, vend Luru). Ert jäi kogemata pildilt välja, sest tema ootas alles autos oma korda.

Loomulikult sai rebast jahtida ka Ert. Milline rõõmupäev talle! Sellest polnud midagi, et koht talle võõras. Kohe tormas urusuust sisse ja läks rebast katlas edasi lastes talle koheselt järele. Haukumisest rääkimata. :)

Tore pärastlõuna oli! Tänud, Kadi ja Ilona ja tänud kutsikate omanikud. Nii tore oli kõiki näha!

Rebaseurus

Üle pika aja oli meil võimalus külastada jälle rebaseurgu. Ertil on küll urueksam juba kolm aastat tagasi tehtud, aga miks mitte pakkuda talle tegevust, milleks ta aretatud on. Tänu Maritile sõitsime hommikul kell 10 Jõgevamaa poole teele, seltsiks Roosi ja Friida. Kuna Ert on viimasel ajal autoga harva sõita saanud, eriti pikemaid otsi, siis kartsin veidi, kuidas ta end üleval peab, aga õnneks oli tegelane viks ja viisakas. Vaid enne kohalejõudmist hakkas vaikset vigisema. See-eest Roosiaia talus vabadusse pääsedes näidati oma jahikoerale iseloomulikke jooni kohe ja kõvasti.:) 

Urus käitus Ert nagu eeskujulik urukoer - vupsti urgu ja kohe rebase juurde. Kui rebane katlas edasi lasti, ei kõheldud hetkegi talle järele tuiskamast. Mäletan, kuidas ma kolm aastat tagasi peale eksamit tõstsin urust välja haukuva, kuid täiesti lõdva ja väsinud koera (Ertil lasti tookord kõige kauem haukuda, sest tal võttis katlas rebasele järgnemine lubatust rohkem aega), siis nüüd oli päris raske seda kramplikult kisavat olevust kastist kätte saada. 

Ert õpetab Friidale ametit. 

Seltskond peale väsitavat tööd:

Tore päev oli. Suured tänud Maritile!

Selline ta oli - aasta 2012

Tavaliselt tehakse aasta lõpul ikka läinud aasta kokkuvõtet. Erti blogis pole sellist varem olnud… vaatame, kas õnnestub. Et siit tõotab tulla juba kolmas pikem postitus, teatan etteruttavalt, et minust ei ole saanud grafomaan, vaid köha tõttu tubasematel nädalatel olen üle pika aja jõudnud muud kodused toimetused tehtud ja aega lihtsalt üle J

Aasta kõige suurem saavutus  oli kindlasti 7. aprillil toimunud urueksam. Et eksam  nii raskeks kujunes, ei kujutanud ma ette, aga seda õnnelikum ma selle eduka sooritamise üle olen. Valmistusime eksamiks muidugi ka väga põhjalikult ja selles osas suured tänud Kristinale, kes meid enne eksamit mitmel korral urgu kaasa kutsus, samuti Kristile ja Tiinale õhutamise eest. Tahan siinkohal ergutada ka teisi urukoerte omanikke, kelle koer urus vedu ei võta -  suhtuge asja rahulikult ja käige visalt harjutamas. Russelli jahiinstinkt lööb mingil ajal ikka välja – kellel varem, kellel hiljem. Meil oli enne eksamit harjutuskordi lausa viis, lisaks ohtrad jänesejooksud, mis minu arvates avaldasid jahiinstinktide väljalöömisele ainult positiivset mõju. Isegi paugukartusest on võimalik rebase abiga üle saada. J

Teine suur sündmus oli EJRTÜ erinäitusel osalemine. Tegelikult ei ole näitused eriti minu rida ja kirja panin koera ainult selleks, et olla solidaarne teiste eesti russellitega – tegemist oli ju esimese taolise näitusega Eestis. Kuna ma näituselt oma koera jaoks midagi ei oodanud, arvasin, et üritus kujuneb minu jaoks täiesti pingevabaks. Aga võta näpust. Ringi kõrval 30 kraadises kuumuses oma järjekorda oodates (osalesime kasutusklassis, seega viimaste seas) tekkis sisse paras pinge ja ringi minnes tundsin end kogenud näitusekoerte Elsi, Emily, Lumi ja Lotta omanike kõrval täiesti võhikuna. Aga pinge tasus end ära,  saime oma elu esimese suurepärase hinde ja kuigi jäime ilma kohata, on mul väga hea meel, et see hinne tuli just sellelt näituselt.

Agility. Oli tõuse ja mõõnu, neid mõlemaid siiski vaid trennitasemel. 2012 oli esimene aasta meie agilitykarjääris, kus me ei osalenud ühelgi võistlusel (peale ühe mitteametliku kevadel).  Trennis läks üldjoontes rahulikult. Kristi on väga hea agilitytreener ja ma ei väsi kordamast, kuidas meil on vedanud, et ta meiega jännata viitsib. Esimest aastat tunnen ka ise, et olen rajal kuidagi kindlam, mida näitab kasvõi seegi, et suudan rajad kiiremini selgeks õppida ja usaldan oma koera rohkem, kuid igasuguste kolksude vastu me siiski ei saa. Võime  motivatsiooni aeg-ajalt päris lakke kütta, aga piisab mingil hetkel mõnest ootamatust kolksust, kui meeleolu jälle nulli langeb. Kui seda juhtub isegi trennis, kus ma ise rahulik olen, siis mis veel võistlustest rääkida, kus ka minul pinge üleval. Ka probleemid tagumise jalaga pole veel selged ja suurt koormust ma talle nii või naa anda ei saa.  Seega teeme agilityt edasi vaid oma lõbuks ja nii on meile mõlemale asi palju pingevabam. Meie agility aastaseisu ilmestab ka tõsiasi, et illustreeriva materjalina ei leidnud ma sellest aastast ühtegi rajapilti.  Siiski püstise sabaga koer tõkete ees on juba iseenesest positiivne:

Agility juures ei saa kindlasti mainimata jätta meie toredaid jalutuskäike enne ja peale trenni. Kui trenn ka ei õnnestunud, siis jalutuskäigud õnnestusid alati J

Samuti meie ühiseid tähistamisi ja lookas pidulaudu. 

Väga hea meel on mul ka meie septembrikuiste trennide üle TAKO hallis koos Kristina ja Ennoga, kus suutsime koera meeleolu väga hästi üleval hoida, isegi kiigega, ja tulemuseks olid jooksud nagu pisikesel borderil.

Mainimist tasub ka meie esimene Koerus aprillis, mis toimus seekord Tallinnas ja kuhu olin seega lausa sunnitud meid kirja panema. Suuresti tänu Tiinale õnnestus meil rada läbida ja üldsegi mitte viimaseks jääda. 

Koeruse rohkearvline russelliseltskond oli omaette kõva sõna.

Ka russellite kevadpäev oli väga meeleolukas ja tegus, kuna sain abilisena osa võtta nii korraldustööst kui osaleda võistlustel. Mõnus ja pingevaba üritus. Muide, viineriviskamises õnnestus meil lausa esikoht saavautada. :)

Veel üks suur asi meie jaoks olid pikad matkad Eesti looduses. Ühistranspordiga ju Tallinnast kuigi kaugele ei sõida ja seega olime siiani leppinud linnalähedaste metsade-parkidega, kuid sel aastal kutsusid Kristina ja Enno kui kogenud matkalised meid kaasa mitmele huvitavale matkale. Lisaks sellele, et Ert sain palju joosta-ujuda-möllata,  sain mina avastada Eestimaa ilusat loodust, eeskätt rabasid. Ja Ert õppis tänu Ennole palli mängima. Tõsi küll, õues ei tee ta seda ilma teiste koerteta siiani, kuid kodus on pallimäng vägagi IN.

Agility MM on küll üks suur sündmus, kuid mina olen sellele vaid kodus kaasa elanud. See aasta oli eriline aga selle poolest, et MM-i ajal oli meil hoiul Lumi. See oli üks igavesti lõbus ja armas nädal nii mulle kui Ertile. Õppisin alles nüüd Lumit õigesti tundma ja võin öelda, et tegemist on ühe vinge russellitüdrukuga.

Ja kindlasti ei saa üle ega ümber e-tibide sünnipäevapeost, mis traditsiooniliselt koerandusaastale punkti paneb. See on nii tore, et emme ja õed siiamaani läbi käivad ja üksteist tunnevad. Samuti nagu nende omanikud, kelle pered aga järjest kasvavad – kellel kahe-, kellel neljajalgsete arvel. Suur tänu teile kõigile, et olete olemas!

Üritan lõpetuseks kõiki meie häid sõpru nimeliselt meeles pidada. Koeranimeliselt muidugi, omanikud, palun lugege tervitused kättesaanuks oma koerte kaudu!:)

Kallid sugulased ja muidu sõbrad Lexi, Emma, Elsi, Emily, Elli, Lumi, Lotta ja Enno, meie trenni- ja jalutussõbrad Yes, Rutt, Õie, Bowie, Hugo, Chill, Asta ja Eevi ning loomulikult Soprano-tüdrukud Candy, Cellie ja Berta ning Tähekesed ja kõik teised meie blogi lugejad!

HEAD VANA-AASTA LÕPPU JA UHKET UUT AASTAT! 

SABAD PÜSTI! 

pilt kliki suuremaks

Russellid ruulivad

Pea terve aasta vältas EJRTÜ poolt korraldatud fotokonkurss. Detsembrikuuks sai see läbi ja russellifotod  on FB lehele üles pandud. Head vaatamist!

Russelleid sai näha ka eilses "Osooni" saates, kus tutvustati russellit kui tõugu üldiselt ja kui innukat jahikoera. Samuti kohtusime meile juba tuttavate rebaste Miku ja Pätuga Jõgevamaalt. Kes saadet ei näinud, siis SIIT saab vaadata.

Mikul külas

Eelmisest uruskäigust oli möödas veidi üle kolme nädala, aga me ei suutnud keelduda taaskord rebasele külla minemast. See on vist juba omamoodi sõltuvus nii omanikel kui koertel. Eksam küll tehtud, aga ega koer siis selles süüdi ole, tema tahab ikka oma tõule vastavat tegevust. 

Seekord oli jahilisi rohkem. Kristina ja Enno auto mahutasid lisaks meile peale veel Tiia-Candy ja Tiina-Kusti ning teise autoga tulid veel kaks russelli ja kääbusšnautser. Erines ka kellaaeg. Kui tavaliselt oleme urus käinud hommikupoolikul, siis nüüd saabusime Miku juurde kell 6 õhtul. 

Kui ma kodus veel veidi kahtlesin, kas Ert selle palavaga üldse midagi teha viitsib, sest eelmise päeva näitusest oli ta üsna kutu ja kodus vedeles peamiselt vaid vertikaalasendis, siis Roosiaia talu hoovi keerates hakkas esimesena haukuma Ert ja ma tundsin, et mu koer on end juba rebasejahiks valmis seadnud. 

Minni, Bosse, Candy, Ert, Enno:

Pilt: Kristina

Veel ei saja ja Ert ja Enno ootavad õues oma järge:

Peale Enno ja Erti olid teised koerad algajad ja kõigepealt lasti neil tühja uruga tutvuda. Seejärel jooksid urust kiirkorras läbi Enno ja Ert ning siis toodi kohale rebane. Ert oli muus osas küll täiesti hakkamist täis - jooksis kõhkluseta urgu, leidis kiiresti üles rebase (rebane ootas ühes kaugemalasetsevas katlas) ning hakkas loomulikult kohe haukuma. Ainuke kummaline asi tema puhul on see, et läbi suure puuri, millega rebane kohale tuuakse, ta rebast ei haugu ega isegi vaata, ja kui haugub, siis pilguga uru, katla või Marju poole.  Igal juhul nagu öeldud, muud tegi mu koer kõike täiesti korralikult. Järjekord oli endine - kõigepealt algajad õppima ja seejärel Ert ja Enno oma teadmisi kinnistama. Erti jahikirg on iga korraga võimsamaks muutunud ja kui eksam meil tegemata oleks, siis peale tänast ei kahtleks ma enam sugugi selle soorituse edukuses. 

Pilt: Kristina

"Lähme vette" oli ainuke käsklus, millele mu koer allus, et ururuumist välja jahutama tulla. Ka haukumine selleks ajaks lõpetati. End mõned korrad üleni märjaks kastetuna, sööstis ta aga kohe rebase juurde tagasi ja lasi häälepaelad valla. Et pea pool aega meie urukülastusest väljas müristas, jäi Ertile täiesti märkamata. Nii suureks on ta oma jahikire kütnud.

Allolevad pildid on kõik Kristina tehtud. 

Minni, Enno, Ert:

Urus on Enno. Algajamad - Kusti, Candy, Bosse - tema tööd pealt vaatamas ja õppimas, Ert kisakooritüdrukuna kaasa elamas:

Ert katla ääres, mida ta isegi väljastpoolt lammutada püüdis. Ohustatuna tundus vahepeal olema ka Marju käsi, mis katlaust kinni hoidis.

Jahi lõpp ei tähendanud veel, et ka koeral jahituhin vaibuks. Igal juhul ei olnud Ert auto ees nõus boksi minema, mis muidu tähendab ju ainult üht - nüüd läheb sõiduks, ja seda pole talle igal muul juhul kaks korda vaja öelda. No aga ega rebasejaht polegi mingi igapäevaüritus.

Suured tänud Kristinale ürituse organiseerimise ja  kõikidele meie kaasreisijatele mõnusa seltskonna eest! Russelliinimeste seltsis läheb reis alati väga lõbusalt! Kell 22.30 Tallinnas autost maha astudes sain alles aru, et väljas on juba päris pime:) 

Mikul külas

Ega Erti ja Enno ühised toimetused veel lõppenud. Enno ja Kristina kutsusid meid kaasa Jõgevamaale Mikule külla. Nüüd, kus urupaberid käes, võib asja võtta rahulikult ja lasta koertel vabalt lustida ja ühtlasi tunda end koertena, kelleks nad ju aretatud on. 

Loomulikult oli koertel kohe selge, kuhu tuldi. Kui rebast veel kohal polnud hakkas Ert erinevalt kohe urgu sööstvast Ennost kõigepealt katlaid ja käike väljaspoolt nuuskima:

Rebase juurde läks esimesena Enno ja Ert haukus solidaarsusest kõrval, andes aegajalt Marjule kurja pilguga märku, et mis sa jamad, tee see kast ometi lahti:

Kui Enno urust välja tõsteti, hüppas Ert kohe sinnasamasse asemele:)

Kui ma ta siis sealt välja tõstsin ja õige suuna ette näitasin, joosti kõhkematult urgu. Lasime nüüd rebast erinevatesse katlatesse edasi liikuda nagu viimasel eksamil nõuti  ja koerad leidsid rebase kiiresti üles ja alustasid ka kohe haukumist. Enno kiiremini ja julgemini, Ert veidi ettevaatlikumalt, kuid korralik töö oli minu meelest siiski mõlemal. Ja mis peamine - asja sai võtta täiesti pingevabalt. 

Vahepeal käidi end maja taga tiigis kastmas ja seejärel pikemalt mõtlemata ja isegi vett karvadest maha raputamata söösteti uuesti urgu.

Pilt: Kristina

Alles siis, kui rebane oli ära viidud, leidis Ert aega endalt vee ja tolmusegu välja raputada. Pärast seda tuustisid koerad veel pikalt ururuumis ringi ja lõpuks olles veendunud, et reinuvader on vist tõesti lahkunud, käitusid koerad vastavalt oma iseloomule veidi erinevalt. Enno üritas natuke urust kaugemalt otsima hakata, kuid Ert andis haukumisega märku, et toodagu see sell KOHE tagasi. 

Töö tehtud, sai Miku väljateenitud arbuusi:

Kõrvalpuuris jälgis elu uustulnukast õpilane Pätu: 

Tagasiteel pildistasin põllupeal kurgi. Neid oli seal oma 10 tükki vist, kui mitte rohkem, kuid koerad jooksid pika rohu sees ja suuri linde tähele ei pannud. 

Seejärel suundusime juba tuttavale Jussi matkarajale. Enne, kui matk alata jõudis, nägime kaugel selja taga ähvardavalt tumedat taevast. Erilist tähelepanu me sellele ei pööranud ja otsustasime koerad kindlasti vähemalt järveni viia, et nad end peale rasket tööd kasta saaks.

Teepeal aeti jälle palli taga:

Pilt: Kristina

ja Enno kastis end juba pisikeses mudalombis. Ert miskipärast sinna ei trüginud, soovis vaid värvi muutnud palli kätte saada:

Kohe varsti oli kuulda kerget müristamist ja kui esimese mürina lasi Ert mänguhoos kõrvust mööda, siis teisel korral vajus saba sorgu ja ta kaotas pallimängu vastu igasuguse huvi. Mina muidugi hakkasin teda mängima ergutama, kuid tegelikult teen ma sellega vea, sest koer seostab neid kahte asja väga hästi.

Nagu ma olingi eeldanud, tuli järve juurde jõudes hea tuju tagasi ja Ert ajas taga nii palli kui järve kohal lendavaid putukaid. Tagasiminekust ei tahtnud ta kuuldagi. 

Sõbrad teevad kõike koos:

Pilt: Kristina

Kuna taevas kõmises kõvemini, otsustasime ümber järve plaanitud matka mõneks teiseks korraks jätta ja teha veidi pikema tagasitee üle nõmme. Oo, kui kaunis siin kõik tumesinine taeva taustal oli!

 Pilt: Kristina

Ja kuidas meil vedas! Kuigi saabuva vihma tõttu kurjaks muutunud sääsed ja kõiksugu muud putukad saatsid meid tagasiteel autoni (Ert oli müristamisest taas häiritud ning kiirustas kõige ees), saime me ometi täiesti kuivadena autosse istuda ja niipea kui auto paigalt liikuma hakkas, tulid ka esimesed piisad. Vihma kallas kuni Tallinnani, kus me oma kodu ees jälle kuivalt tänavale saime astuda.:)

Ülitore ja kordaläinud päev oli kohe igas mõttes!