Teekond teise koerani

Et mulle tuleb kunagi Ertu kõrvale teinegi koer, teadsin juba varsti peale seda, kui Ert 10 aastat tagasi meile kolis. Kas see saab aga olema 3, 5 või rohkema aasta pärast, ei olnud mul aimugi. Algul arvasin, et kuna üks kauaigatsetud tõukoer mul juba on, siis teine võiks tulla varjupaigast, mis olnuks ju väga tänuväärt samm, aga mida enam ma õppisin tundma russelleid, seda enam nad mulle südame külge kasvasid. Hoidsin end sündivate pesakondadega pidevalt kursis ja mõne puhul oli end vägagi raske tagasi hoida, kuid kui ikka ei ole see päris õige aeg, siis ei saa huupi otsuseid teha. 

Veidi üle aasta tagasi tundsin, et nüüd on vaim valmis hakata teist koera otsima. Et Ert minu otsusega nõus on, ma ei kahelnud. Talle on alati meil külas käinud koerad meeldinud ja kuigi esmapilgul suhtub ta kutsikatesse ükskõikselt, siis pikema tutvuse järel mängib nendega meelsasti (seda siiski juhul, kui tegemist on ÜHE kutsikaga). 

Ideaalis pidi mu tulevane russell olema kindlasti emane, soovitavalt tricolour ja mitte päris sile. Kõige parem veel sellise karvaga nagu Ert. Kuna teadsin, et sellist kergelt poolkarmi karva on kutsikana väga raske ette ennustada, hakkasin mõtlema hoopis karvasemate russellite peale ja mis seal salata, mulle hakkasidki karmikarvalised russellid üha enam meeldima. Loomulikult pidid mulle meeldima kutsika vanemad ning ma pidin usaldama kasvatajat. Mingeid konkreetseid tegevuseesmärke ma endale tulevase koera osas ei seadnud. Kas agility, näitused või midagi muud, seda lubasin otsustada siis, kui kutsikas kodus kasvamas ja ma näen, mis talle kõige rohkem sobib. Kõigepealt siiski esmane sotsialiseerimine ja seejärel kõik muu. 

Paraku osutus aasta 2016 väga kahevärviliste poisslastekeskseks. Kui ma 2017. aasta kevadel sain teada, et Sissile (Karanest Ocean Eleven Jonna) plaanitakse pesakonda, süttis minus väike lootus ja ma andsin oma soovist kasvataja Kadile teada. Sissi on mulle kogu aeg meeldinud ja mäletan teda juba ajast, kui ta oma õdede-vennaga emakodus elas ning ma FB vahendusel kutsikate pilte vaatasin. Mõtlesin siis kahetsusega, et see pesakond sündis minu jaoks natuke liiga vara.:) Nüüd siis lootsin teist võimalust ja olen väga tänulik Kadile selle vahva väikese karviku eest - Vilma ehk täpsemalt Karanest Me Before You Vilma. 

Ert võttis Vilma heameelega vastu ning praeguseks on trall ja tagaajamine meie kodus tavaline nähtus. 

Ert lubab Vilmale peaaegu kõike, kuid magamise ajal teda segada ei tohi.  Vilma võib minna tema pessa, kui Ert ise seal ei viibi, aga magamise ajal on pesa püha. Neutraalsel pinnal on siiski veidi teine asi:

Samas on voodi Ertu jaoks hea pääsetee. Mõnikord ta lausa narrib sealt Vilmat. 

Vilmat üritan igati sotsialiseerida. 

Oleme juba mitu korda sõitnud bussis. Vilma jaoks oli see koht, nagu iga teine. Püsis väga tublisti kotis ja mõnikord vaatas ka välja. Kui sõit pikem, siis magas. 

Autosõit läks ka kenasti, hoolimata sellest, et Ert tema kõrval vigises ja pidevalt kohta vahetas. Vilma oli rahulik ja isegi üritas magada. Muide, samas puuris magasid nad külas olles rahulikult kolm tundi jutti. 

Maal oli Vilma tõeliselt õnnelik - avastas kõike, nuusutas lilli, püherdas:

Hulludest Vilma end häirida ei lasknud :)

Mulle tundub üldse, et Vilmat ei tõmba vesi sedavõrd kui Erti, sest näiteks jooginõud püsivad meil erinevalt 10 aasta tagusest ajast kõik kenasti koos veega püsti. :)

Ka purskkaevudese suhtus Vilma algus üsna ükskõikselt, pigem isegi natuke pelgas neid.  Pannud ta aga basseiniäärele istuma, vaatas neid huviga ja ära minna ei tahtnudki.

Kohvikus oli ka väga tubli ja istus ilusti kotis:

Korraks pääses sülle ka ja seejärel natuke kotis vingus, kuid rahunes ruttu. 

Kõige meelsamini jalutab Vilma murul. Siis ta hüppab, jookseb, püherdab. Asfaldil väga edasi tulla ei taha, istub pigem maha ja vaatab ringi. :)

Pissimine õue läheb kenasti. Üldiselt teeb mõlemad hädad ruttu ära. Kodus on asi natuke teine. Ajalehed ja lapid kipuvad ununema ja eriti mänguhoos kükitatakse kuhu juhtub. Siiski viimasel ajal on asi paremaks läinud. 

Papagoidest Vilma ei hooli ja nende kisast ei tee üldse välja. Korra vaatab, et ahah, nemad, las nad siis olla. 

Ja oi kui palju käib meil nüüd külalisi. Peaaegu iga päev kohe. Ert on muidugi veendunud, et need on kõik tema külalised. Ükskord sai ta tänu külalisele nahka pista lausa kaks ja pool kapsapirukat (loogiline ju, et pirukad olid talle jäetud, kui mindi teise tuppa Vilmaga tegelema). 

Algus on tehtud, koostöö on hea. Õpime ja katsetame edasi. :)

Ert ja MÕK

Praegu on hariduses väga pop sõna MÕK, mis tähendab muutunud õpikäsitlust - õppimine tuleb muuta õppijale huvitavaks ja kasulikuks. Selle raames tegi meie lasteaias iga rühm lapsevanematele ühe avatud tegevuse, mis oleks natuke erinev tavapärasest. 

Meie rühmale tuli selle juures appi Ert. Kõigepealt käis väike natuke russelli meenutav mängukoer lastel toas külas ja rääkis oma igapäevaelust, mille käigus lapsed said muuhulgas koerale süüa-juua pakkuda, õppisid, kuidas käituda võõra koeraga kohtumisel ning isegi "kaka" sai kilekotti pandud. :)

Seejärel suunduti parki, kus siis mängukoer Ertu näol "ellu ärkas" ja lapsed said oma oskusi võõra koeraga kohtumisel praktikas rakendada. 

Kui kõik soovijad olid koerale pai saanud teha, suundusime edasi koerteplatsile, kus Ert ja lapsed said koos trenni teha.

Slaalomit joosta:

Võidu poomi joosta:

Trikke teha:

Lapsed ja koerad on siirad ja avatud ning nende näost on näha kohe, kas asi meeldib või mitte. Ja seda üritust nautisid nii lapsed kui Ert. 

Suvest advendini

Oi kui kaua ma pole blogi kirjutanud. Ilmselt tuleb jälle kõik näoraamatu süüks ajada, sinna ju nii hea, lihtne ja kiire postitada. Blogist aga loobuda ei taha, kuna see ei sunni end kellelegi peale. Kes tahab loeb, kes ei taha, ei pea seda tegema. FB-s aga tulevad uudised nagu kutsumata külalised. :)

No see selleks. 

Mida me siis vahepeal teinud oleme. Elu steriliseeritud koeraga on enamvähem sama, mis enne. Ert on üli-tiba vähe rahulikum, kuid seda tõesti vaid minu silme läbi, kes ma teda väga hästi tunnen. Rahulikkus on tingitud peamiselt jooksuka, mis oli viimati aasta tagasi, ja sellega kaasnevate ning järgnevate probleemide (jooksukaeelne meeleolu muutus, jooksukas ise, ebatiinus jms) puudumises. Lisandub ka veel emaste koerte suhtes leebem olek ning isastesse täielikult ükskõikne suhtumine. Poisid, keda enne igal ajal rõõmujoovastuses tervitati, jäetakse nüüd peale kerget sabaliputust endale nõutu pilguga järele vaatama. Mängulusti on koeras aga kindlasti rohkem.

Juulikuus sai Ertust tänu õetütar Lottale jälle vanatädi. Septembris käisin kutsikaid ilma nende vanatädita vaatamas. Siin nad on - Samia, Sofia, Sebastian ja Samuel

Mõni aeg hiljem käis Samuel kui kõige viimane emakodust lahkunud kutsikas meil külas. Küll ta oli armas. Ja Ert oli kohe väga mängulusti täis.

 Väsinud külaline:

Agility MM-i aegu oli meil nagu ikka hoiul Lumi. Jälle üks tore aeg:)

Meie aiamaa on Lumile paradiis, sest siin võib peaaegu kõikjal kaevata:

Viimase aja kaks suuremat koerandusalast sündmust on minu jaoks kindlasti EKL kasvatajakoolituse läbimine ning EJRTÜ Agility meistrivõistlused. 

Kasvatajakoolituse peale olin mõelnud juba tükk aega. Kuigi 9 aastase steriliseeritud koeraga ma kasvatajaks just ei kvalifitseeru, aga teemad tundusid huvitavad ja miks mitte end koeranduse vallas täiendada. Koolitus oli huvitav ja ühegi loengupäeva eel ei tulnud mõtet, et täna ei viitsi minna. Hästi huvitavad olid ka tõuesitlused, mis peale eksamit ette kandsime. Tore oli teisi tõuge põhjalikumalt tundma õppida ning JRT tõuesitluse koostamine oli ka põnev. Kõige helgeimad hetked aga, mis koolitusest  meelde jäid, olid kennelliidu ruumides vahepauside ajal ringi sibavad eri suurustes ja värvides corgid. Corgi pole küll  minu tõug, aga kindlasti suurenes mu sümpaatia selle tõu suhtes mitmekordselt.

Kui nädal peale eksamit teada sain, et olen koolituse positiivse tulemusega läbinud, oli rõõm ikka tohutu, sest eksam oli tõepoolest raske. Küsimused kättesaanud, tundus esialgu, et kõik omandatud teadmised on peast justkui pühitud. Nüüd siis selgus, et midagi siiski oli kõrvade vahele jäänud. 

Kohe järgmisel päeval toimusid TAKO hallis EJRTÜ agility mitteametlikud meistrivõistlused, kus osalesime veteranide klasssis ka meie Ertuga. Kaks korda enne käisime koos Mariti Friida ja Roosiga trennis ning kuna Ert oli väga tubli ja tahtmist täis, otsustasin ta võistlustele kirja panna. Ja asi tasus end ära - kaks puhast hüpperada ja tulemuseks II koht.

Lexberry´s kennel oli võistlustel kõige rohkearvulisemalt esindatud. Nii uhke tunne on omada selle kenneli koera. 

Novembris tuli lumi maha ja oli mitu head nädalat. Õueskäigud olid puhas rõõm. :)

Juba kuu aega jalutame mõnikord koos kõrvalmaja šnautseriga. Tema perenaine on juba eakas proua ja libedal ajal pelgab koeraga välja minna. Nii ma siis mõnikord appi tõttangi. Õhtuti siiski jalutan ainult tema koeraga, sest praegu on alanud jälle paugutamiste periood ning õhtused jalutuskäigud on Ertu jaoks väga lühikesed. Hommikul seevastu on rahulikum aeg ja Ert on nõus ka kodust kaugemale tulema. 

Kaunist kolmandat adventi!

Ert lasteaias

Ert käis lasteaias koerakultuurist rääkimas, õigemini oli kaasas nö illustreeriva materjalina. :)

Kuna meil on tööl iga aasta kevadel kohustus teha lastega üks näidistegevus, siis otsustasime oma paarilisega, kes on samuti koerainimene, harida sel aastal lapsi ja miks mitte ka kaastöötajaid veidi koerakultuuri teemadel. Viimasel ajal on sotsiaalmeedias tohutult loomade väärkohtlemise ja hülgamise juhtumeid ning kõlama on jäänud mõte, et midagi muuta, tuleb sellega algust teha juba varases lapseeas. Nii meil siis oligi võimalus oma lasteaias otsad lahti teha. Andsime küll teema enne teada, kuid koerte osavõtu jätsime üllatuseks. 

Alguses mängisime kõik mängukoerte abil läbi, st koerad ise tutvustasid end, oma saamislugu (mis oli mõlemal koeral täiesti erinev, sest Muki on võetud varjupaigast), oma päevakava, millest nad lasid ka lastel osa saada jne. Üsna originaalilähedaste mängukoerte nimed olid samuti Muki ja Ert ja kui nad siis ühel hetkel boksidesse puhkama läksid ja järgmisel hetkel puhanuna ja palju aktiivsematena välja tulid, oli kõikide üllatus muidugi väga suur. 

(Piltide kvaliteedi pärast vabandan, kuna need on tehtud kaugelt eemalt pealtvaatajate telefonidega)

Kuna see oli meie esimene katsetus, siis minu enda hinnangul kõik peensusteni plaanipäraselt muidugi ei läinud, sest tahtsime võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju ja seda kõike lastepäraselt teha, samas teades, et sind hindava pilguga vaadatakse, nii et palju huvitavat jäi tegelikult tegemata, kuid koerad iseenesest olid muidugi tublid ja meiega jäädi rahule ka. Ert on ju teada-tuntud lastesõber ja igasuguste käskluste täitmise asemel oleks ta esimese asjana lapsed üle lakkunud. Kui siis suur tuhin möödas, tegime natuke agilityt, mõned SK elemendid ja natuke trikke. Pärast mõnd meie jaoks täiesti tavalist trikki ei jõutud ära imestada, et mitu aastat see koer küll koolis on käinud, et niipalju oskab.:) 

Ja käes ta ongi!

Talv siis, mitte kevad, nagu eelmises postituses lubatud. Mulle igatahes meeldib kohe väga. Ja mu koerale samuti. Laupäeval käisime jalutamas Pärnamäe taga metsas. Kuigi õhk oli veel üsna soe, lumi sula ja veelompe leidus küllaga, oli loodus õrna lumevaiba all ometi nii ilus ja tegi meele rõõmsaks - et lõpuks ometi on see kauaoodatud talv käes.:)

Pühapäeval näitas termomeeter juba mõnd külmakraadi ja lund hakkas kohe hommikul õrnalt juurde sadama. Kadriorgu jõudes sadu jätkus ja muutus tihedamakski. Ert oli väga õnnelik ja algul lihtsalt jooksis.

Mingil hetkel avastas siiski lehehunniku, mis ei olnud veel lume alla jõudnud mattuda. Püüdsin talle küll lund visata, aga tema ilmselt eelistas lehti, mis juba veidi jäätuma hakkasid.

Okste söömine on meil endiselt päevakorras:

Kadriorg on vist igal ajal kaunis:

Oma tavalisele ringile tagasi jalutades kohtusime esimest korda elus MUPO-mehega. Vaatasin juba eemalt, et tuleb üks heleroheline kuju ja arvasin kohe, kellega võib tegu olla, kuid kuna Ert sel hetkel ilusti minu juures püsis, ei hakanud ma teda rihma otsa panema. "Koerad peavad Kadrioru pargis olema rihmastatud" hüüdis roheline onu meieni jõudes ja lubas meile näidata seaduse vastavat lõiget. Olen seda seadust lugenud ja temaga vaielda ei viitsinud, seega panin koerale rihma ning lubasin edaspidi seadust täita.:). Onu leebus ja ütles, et tegelikult võib ta meile trahvi teha, aga kuna see on meil esimene kord, siis ei tee, ja näitas koguni, et seal eemal, kahe kõnnitee vahelisel muruplatsil lubab ta koertel lahtiselt joosta. See polevat küll ka väga soositud, aga ikkagi seal võib. Ega siin midagi vaielda polegi. Kui ikka hakata mõtlema, et ega kõik need jooksjad ja kepikõndijad, kes meile mitmeid kordi vastu tulid, ei pruugi ju teada, et minu koer neid taga ajama ei hakka, kuigi tavaliselt kutsun Erti küll kohe kõrvale, kui mõni tervisesportlane või lastega pere meile läheneb. Seadus on seadus ja rahvarohkes pargis on see säte täiesti õigustatud. Aga - õnneks paistab roheline MUPO-onu kaugele.:)

Edasi liikusime siis kahe kõnnitee vahelisel alal, kus tuli hüpata üle oja, teha oma saapad poriseks ning pärast veel sopast koera lumega puhastada. Aga kus sa siis saad keelata koeral tegemast seda, milleks ta on aretatud. Ja veel kohas kus seda teha tohib!

Lumesadu läks lõpuks juba päris tihedaks ja sadas edasi terve päeva.

Ahjaa, ühte tegelast kohtasime veel: