Sünnipäev jätkub... 18.-19.12.2007

Esmaspäeval sai Ert puhata ja teisipäeval sünnipäev jätkus - külla tuli sõber Boss. Perenaised jõid teed ja sõid kooki, Bossile pakkusime Erti sünnipäevamaiustusi. Kuna Ert on toiduga viimasel ajal pirtsutama hakanud ja me peame teda nüüd natuke rangema kontrolli alla panema: ei mingit näksi vahepeal, vaid ainult oma toit omal kellaajal (oeh, raske ta on, aga püüame), siis tema sai maiuseid vaid näpu otsaga. Aga sünnipäevaõhinas läksid ka mõned krõbinad sisse. Boss kinkis Ertile ühe nahalappidest pisikese palli, karvase piuksumänguajsa ning vorstipulgad. Kõik kingid võeti rõõmuga vastu ja õhtuks olid mänguasjad juba Ertilikult üle käidud:) Peale sööki joosti-mängiti Ertile-Bossile kohaselt ning aeg läks lausa lennates. Kui Boss end minema sättis, läksime meiegi õue end tuulutama. Küll Ert oli ülevoolavas meeleolus. Kooliplatsi lehehunnikutest on teda võimatu ära saada.

Kolmapäeval olid meil järgmised külalised:  2 aastane Luule-Martta oma emme ja kutsu Nabuga Soomemaalt. Luule kinkis Ertile ogadega piuksuva siili ning laulis ilusa soomekeelse sünnipäevalaulu (Ert jooksis samal ajal palliga õnnelikult edasi-tagasi). Nabu on Ungarist leitud pumi välimusega vahva 8-9 aastane kutsu, keda Ert kohtas esimest korda (Nabu abikaasa Rebaga oleme juba varem kohtunud). Aga kuna Nabu tuli just hambaarstilt hambakivi eemaldamast, oli ta veidi uimane ja mängus vedu ei võtnud. Nii et Erti üritused talle oma uut mänguasja näidata ja teda mängima kutsuda jooksid liiva. Aga mis sellest - see-eest sai Luule-Martta nägu limpsida:) Ja kui Luule ka mängust ära tüdines, oli Ertil uus tegevus: laualt süüa noolida. Tänaseks oli tegelane juba piisavalt näljane - hommikul söödi ju vaid mõned krõbinad. Ja oi mis lõhnad veel laualt tulid - pasteet, shokolaadikook, võisaiad (ühe saia õnnestus siiski külaliste lahkudes varastada ja nahka pista). Pärast veel kiire õuering ja seejärel läksid ka mõned krõbinad. Kummaline ja muidugi hea on see, et Ertil ei ole toidu suhtes absoluutselt mingit kadedust. Teiste kutsidega teda sööma ei meelita. Ahjaa, siilil külaliste lahkudes enam nina otsas polnud...

Erti 1. sünnipäev - 16.12.2007

Ertil täitus 1. eluaasta. Kohe varahommikul sai ta kingituse ka kätte – rohelise karvase kilpkonna, kes teeb konna ja pardi häält. Sellega hakati kohe nii innukalt mängima, et poole tunni pärast oli konnal üks silm kadunud, teine poolik ja mokk ka ripakil (viimane sai juba kinni õmmeldud).

Kella 10-ks sättisime end peole minekuks valmis. Pidu toimus emme Lexi juures. Täpselt kell 10 Anne-Mai helistaski, et ootavad meid Emilyga juba ukse all. Istusimegi siis oma väikse kingikoti ja kahe kirju koeraga (üks päris, teine söödavJ) auto peale. Kuna ma ise olen terve nädal tõbine olnud ja nädalavahetus ei toonud midagi paremat ning ka Ertil oli sel nädalal nohu ja mandlid paistes, siis otsustasime põllujooksu, millega sünnipäev tegelikult algama pidi, vahele jätta. Selle asemel tegime hoopis Krsiti hubases kodus aega parajaks. Fotograafina aga saatsime põllujooksu tegema ema, kes lubas sealseid sündmusi jäädvustada. Algul oli Ertil Kristi juures huvitav, kuid üsna pea ta tüdines, hakates juba teisi ootama. Minul on tegelikult küll tunne, et Ert mäletab oma lapsepõlvekodu - muidugi on ta siin ju ka vahapeal mitmeid kordi käinud, kuid ta nagu peab seda kohta rohkem koduks kui teisi, kus külas käime. Oi seda kisa ja rõõmu siis, kui õed, emme ja Remus lõpuks kohale saabusid. Kuna peale Lexi ja Emily polnud teised veel Ertiga kokku saanud, siis kõigepealt algas tervitus ja seejärel said sünnipäevalised tuppa minna. Toas, nagu juba tavaks saanud, said kutsid joosta, mängida, piltide jaoks poseerida (õdede uusi seisupilte näeb Kristi lehel), toimus kingituste vahetamine ning söömine-teejoomine-jutustamine. Lexi oli lõpuks oma lastest nii väsinud, et keeras end minu sülle magama ja Ert polnud oma toimetuste kõrval selle peale sugugi kade. Ainult perepoeg Trevor tuletas mulle aegajalt meelde, et Lexi on ikkagi nende koer ja kaasa teda võtta ei tohi.  Kui minema hakkasime, tundusid kotid palju raskemad kui tulles. Aga mõni ime siis – kinke saime ju neljalt õelt, emmelt ja Remuselt. Kodus enne kui väsinud sünnipäevaline end magama sättis, vaatasime veel kingid üle – küll oli seal maiuseid ja mänguasju ja milline imeilus kaelarihm. Suured tänud kõigile!!! Väga tore sünnipäev oli!!! MEIE PILDID ja EMMA PILDID

Elsi meil hoiul - 08.12.2007

Hommik algas juba tegusalt. Nimelt sõitsime Bossi ja tema perega Hortesesse jõulushopingule. Ert käitus autos väga ebaviisakalt. Boss oli temaga nagu sõber ikka, aga pilka ainult nähvas pirtsakalt ja näitas hambaid. Igal juhul vabandused Bossi ees ja loodame et mees mõistab:). Koerad küll seekord poest väga vaimustuses polnud, sest rahvamass oli suur ja poes palav ka. Aga saime Ertile ometi ärakäiva voodriga vihmakindla jope (küll see on minu meelest soliidne ja sobib Ertile suurepäraselt) ning natuke muud nänni ka. Boss ja Ert valisid endale ka uue söögi välja – tegid ringi ümber reklaamkausikeste ning siis ühest hakati isukalt sööma. Kuidas siis perenaised keelduda said – ostsime Liisuga kahepeale ühe 2,5 kg paki ära. Riiulite vahel tooteid valides, helises telefon ning Anne ja Elsi tegid meile ettepaneku koos mängida, kuna Anne läheb õhtuks kontserdile ja Elsit oleks vaja enne veidi väsitada. Kõne lõppedes jõudsime aga otsusele, et väsitada võib Elsi end väga edukalt ka meie juures seniks kuni pererahvas kontserdil. Mõeldud-tehtud. Kell kuus õhtul oli õekene platsis ja peale esialgset väikest lõrinat ning Erti poolt laua alla peitupugemist, kallistati üksteist ja mäng läks lahti. Järgmised 3 tundi koosnes peamiselt ringi traavimistest. Nagu õdedele kohane, tehti kõike koos. Koos hüpati ja mängiti voodi peal, siis voodi all, söödi (kuna Elsi oli kodus söönud, siis andsime talle vaid nagu moepärast lohutuseks imepisikesi maiusetükke). Ert sõi isuga oma poest väljavalitud uusi krõbinaid. Varsti peale sööki  käisime ka õues ja Ert tutvustas Elsile meie hoovi ja kooliplatsi. Tagasitulles käisid õed vannis jalgu pesemas. Ert tutvustuseks ees, Elsi huviga vanni ääres pealt vaatamas ning siis oli Elsi kord ja Ert oli pealtvaataja rollis.  Ka kuivatamisega oli Elsi rahul, ilmselt käib see neil kodus samamoodi. Koos harjutasime tunnelit – Ert enne paar korda ees ja siis Elsi järel. Ertil on sellega muidugi suuremad kogemused, kuid Elsi oli ka väga tubli. Siis kaalusime koeri - keskeltläbi 6 kg mõlemad. Kaal küll kõikus, kuid kutside tulemus oli ikkagi ühesugune. Ei tea, kas Erti kõrged jalad annavad kaalu juurde, sest muidu tundub Esi küll palju kopsakam.

Vahepeal tundusid kutsid küll veidi väsinud, kui müramine käis vertikaalasendis ja sellest andis märku vaid hammaste plagisemine.  Proovisime siis tegelasi magama saata – Elsi oma ja Ert oma majja, kuid suuri tulemusi see ei andnud. Natuke aega oldi küll eri tubades rahulikult, kuid Ert aegajalt nuttis kurvalt ja Elsi ei paistnud ka oma majas magamise moodi olevat. Tegelikult oleks õed muidugi ühes majas tahtnud magada ja ikka selles väiksemas. Vahva oli vaadata kuidas nad sinna sisse mahtusid ja seal kukerpallitades ringi keerlesid.

Elsi avastas lõpuks ka lindude olemasolu  ning passis neid mõnda aega huviga, kuid Ertil hakkas igav ja nii ta meelitas Elsi varsti jälle mängima. Oleks pidanud mõõtma, palju tegelased sel õhtul vett jõid - kui nõud vaatamas käisin, oli see alati tühi.

Veel vaatasime Sõber Koera ja õed said koerte haukumist kuuldes kisaga ukse juurde tormata. Koos roniti ka pererahvale sülle ning nuruti neilt süüa ja lakuti-limpsiti nägusid. Elsil on Ertiga nii sarnased kombed: hüppab samuti ja on samasugune musiloom: vahepael ei saanud enam arugi, kes parasjagu hüppab ja su nägu lakub. Elsi on üks väga leplik ja rahulik koer. Pererahvast taga ei igatsenud ta kordagi. Aga kui Anne õhtul oma lapsele järgi tuli, oli Elsi küll super-rõõmus. Küll see õhtu läks kiiresti, nii toredat laupäeva pole enam ammu olnud. Järgmisel hommikul nuusutas Ert Elsit otsides kõik nurgad üle ja tahtis minna kohe suurede tuppa, kus tavaliselt külalised magavad - ju lootis, et Elsi meile ehk ikkagi ööseks jäi. PILDID

Kutsikate ja veteranide jõulushow 01.12.2007

Kalevi spordihallis toimus kutsikate ja Veteranide jõulushow 2007. Selle aasta esimene päris külm ilm oli, nii et Ert pani õue minekuks vesti selga. Elli, Elsi ja Emma olid juba koha ning õed said nagu ikka hüpata, mängida ja lõriseda. Varsti tuli ka Emily ja siis tegime koos näituse peaproovi. Minu meelest tuli see päris ilusti välja.

Kuna ringi aeg, mis oli planeeritud 11.15-le, venis, siis hakkas Ert juba tüdimuse märke ilmutama. Kui lõpuks koos õdedega ringi jõudsime ja Ert esimese tiiru ajal pissima kükitas, lõi see mind küll pahviks  ja tundsin kuidas veri näkku valgub (nii piinlik oli), kuid Ert ise muutus palju rõõmsamaks: hoidis saba püsti, nurus mult maiust (paar korda ka häälega, mis küll ilus polnud) ning nõustus ka laua peal korralikult seisma. Kohtuniku meie juurde tulles aga onule end sugugi näidata. Aga kohtuniku laua ees seismine oli siiski Ok. Lõpptulemuseks hinne väga hea ja 4. koht. Soome keelne kirjeldus siin. Seejärel oli ees veel järglaste- ja kasvatajaklass, kus meil läks hästi ning seetõttu pidime mõne tunni pärast lõppvõistluseks tagasi tulema.

 

Vahepeal läksime koju ning kutsusime Emma ja Tiina ka enda poole. Näituselt ostsin Ertile uue palli ning kodus sai Ert Emma ees sellega ülbitseda: hüppas voodisse, kekutas seal pall hambus ja ei saanud aru, miks Emma talle järgi ei tule. Aga Emma on hästi kasvatatud koer ja voodis ei käi, vot. Natuke said tegelased ka puhata, kuigi Ert üritas algul Emmat ümber tema kasti käies üles ajada, aga lõpuks lasi temagi mõneks ajaks silma kinni. Noh, ja siis kakeldi natuke, vaadeldi linde ja oligi aeg tagasi minna.

Kuna Ert kodus eriti magama jääda ei tahtnud, siis oli tulemus käes: läksin ringi tüdinud ilmel koeraga (ja ega ma ise parem polnud: ajasin nagu alati käed sassi, kuigi ise ei saanud midagi aruJ). Esmalt siis kasvatajaklass. Kui hüüti välja neljas koht ja need polnud meie, hüüdis Kristi, et ka  kolmas koht on  väga hea. Ja edasi selgus, et ka kolmas ja teine koht polnud meie päralt. Jesss!!! Olime kasvatajaklassi Bis-1!!! Ei oskagi kohe seda tunnet kirjeldada. Meil on nii tore kasvataja, nii tore emme ja nii vahvad õed! Suured tänud neile kõigile!!! Ka järglasteklassis olime tublid: 4. koht!

Ert oli küll näitusesaalis väsinud, kuid niipea kui uksest välja saime ja paar meetrit asutud, tõusis tegelasel saba reipalt püsti. Kodus mängis veel oma uue palliga ja sõi natuke oma auhinnakrõbinaid (see ju ka tulemus, sest viimasel ajal on meil krõbinad jälle põlu all olnud). Aga tudu tuli lõpuks ikka korralik. Isegi õhtust jalutuskäiku me enam ei teinud. Küsisin talt küll, kas tahab, aga vastuseks poeti pessa ja tõmmati end seal kerra.

Meie pildid ja Peetri pildid

Netis surfates leidsime mitu armsat videot tibide võidukast esinemisest: 1, 2, 3, 4, 5  - tibidest koos ja 6 Emilyst

Natuke lumisem nädalavahetus 17.-18.11.2007

Ert armastab lund täpselt nagu vett ja mahalangenud lehti. Seekordne nädalavahetus oli natuke lumisem kui muidu. Küll Ert on õues kärsitu: tahab ainult okste või lumepallide viskamist. Kui neid ei visata, siis nõuab natuke aega häälekalt tähelepanu ja kui temast välja ei tehta hakkab kas oksi närima või uue kombena lund sööma. Kui rihma otsas hoovis jalutame, siis peamiselt kõnnib tegelane ringi nina maas: sööb kas lund või otsib midagi lume alt (ja see „midagi” on oluliselt suurem delikatess kui tema kodukrõbinad). Pargis oli lumi ta nii pöördesse ajanud, et isegi teised koerd ei pakkunud huvi - korra nuusutati need üle ja kohe tormati jälle ninapidi lumme. Platsi peal on õnneks poom, mis on ka üks tema lemmikobjekt.

Pühapäeva varahommik oli eriti vahva: päris paks lumi oli maha sadanud ja Ertil oli au lumele esimesed värsked jalajäljed teha. Eriti ilus vaatepilt avanes pärast ülevalt aknast vaadates, kahju et seda pildile ei tabanud jäädvustada. Veel oli tore koristajatädi tegemisi jälgida. Lumerookimine, mis käib küll koleda häälega, ei hirmutanud Erti sugugi ja ta nõudis haukudes, et tädi talle lund viskaks. Mul on hea meel, et Ert õues nii oma elemendis on, sest toas on ta mõnes osas jälle natuke kartlikuks muutunud. Näiteks kukkus ühel päeval esikus maha riidepuu ja siis kõndis ta mitu päeva suure kaarega riidenagist mööda. Siis kukkus köögis maha või toos ja natuke hiljem pillasin ta enda toidukausi koos toiduga kummuli. Tulemus: kööki enam ei julgetud tulla ja toidu pidin teise tuppa serveerima. Algul kartis isegi sama kaussi, kuid sellest hirmust sai õnneks üle. Aga need on muidugi pisiasjad ja vahva on see, et talle õues meeldib. Mõned lumised pildid ka.

Tubasem nädal 04.11.-10.11.07

Pühapäeval oli meil plaanitud minna terjerite erinäitusele, kuid paraku ei lähe kõik nii nagu soovitud. Nimelt hakkas Ert juba päev enne natuke köhima ja kui õhtul veel kahevahel olin, siis hommikuks oli selge, et näituse asemel tuleb külastada arstitädi (õnneks käis samal näitusel õde Elsi ning sai väga hea tulemuse - palju palju õnne talle!!!). Peale köhimise ja sinna sekka aeg-ajalt vahu oksendamise oli Ert ise heas tujus ja tundis end hästi. Arsti juurest saime kinnitust, et tegemist on kennelköhaga ja nakkuse vältimiseks ei tohi nädala jagu nüüd teiste kutsudega kokku saada. Kust see köha korjatud sai, meile teada pole, kuid ju ta mõnelt mänguväljakult tuli. Nii et sel nädalal käisime õues vaid vajalikke hädasid tegemas, kuid kuna tegelane toas energiat üle kippus ajama, tegime ikka mõned lühemad jooksuringid ka. Söömisega oleme nüüd ka natuke rikutud. Nimelt rohtu on vaja võtta kaks korda päevas ja ma ei saa lubada suhtumist "ok, hommikul krõbinaid ei söönud, siis sööd õhtul". Nii et üritan kokku segada head-paremat (saladuskatte alla mainin, et mõned krõbinad peidan ikka ka toidu sisse), et rohtu mitte tühja kõhu peale anda. Aga rohuvõtmine ise läheb ilusti - pool tabletti maksatüki või viineri sisse ja läinud ta ongi:)

Reedel käisid Ertil külas 2 a Magnus ja 3,5 a Amanda. Oi seda röömu!!! Erti jaoks pole midagi meeldivamat laste nägude limpsimisest, kuid tavaliselt saab seda teha õues lasteaiaplatsi taga aia vahelt ning kodus on käinud meil külas ka vaid üks laps korraga. Kuid nüüd ei teadnud ta suurest õnnest, mis ära teha – hüppas kord ühele-kord teisele ja lakkus põnnide näod mitmeid korralikult puhtaks. Aga siis otsustasid lapsed ise Erti musitama hakata ja vot selle peale sattus tegelane segadusse – sellist asju pole ta ju enne kogenud. Jooksis korraks isegi peitu ja keeras lastele alandlikult selja. Käisime ruttu õuetiirul, et ta lapsi pelgama ei hakkaks, kuid tagasitulles oli kõik jälle korras – laste näod said taas puhtaks pestud. Huvitav, et mängida ta lastega ei oska – võtab küll palli, kuid loovutab selle kohe lastele – ilmselt  taipab, et rammukatsumiseks on nood temast liiga palju „väiksemad”. 10 aastase Krsitoferiga sellist vanusevahet ei tunnetatud ja mäng  käis kui võrdne võrdsega.

Üks vahva vahejuhtum veel. Vaatasime koos „Vanasid ja kobedaid” ja kui seal oli juttu mobiiltelefonide mõjust mälule, võttis Ert rahulikult diivanil lebava mobla hambusse ja jooksis sellega voodi alla.

Toimetused 22.10-03.11.07

Ilmad on läinud pimedaks ja enam ei saa nii palju väljas käia kui Ert vajaks. Peale tööd oleme kord nädalas käinud Shnelli pargi koerteplatsil, reedeti agilitis ja ülejäänud päevadel siis kas Tiigiveski pargis või koolihoovis. Mõned korrad oleme käinud Lasnamäel tädil külas – bussiga sõit on küll natuke hirmutav, kuid tädi juures Ertile meeldib: terve korter on sõna otseses mõttes täis „igasuguseid asju”, nii et vaatamist jätkub, ja süüa saab ka – eriti maitsev oli värskelt plaadile laotatud koogitainas, millesse sai augu sisse süüa (see ju oligi koera jaoks tooli peale tõstetud – milleks siis veel). Tänavaid Ert ikkagi ei armasta ja suuri jalutuskäike me seetõttu ei tee, aga pargis joosta saab küll ja õnneks on ka teiste koertega suheldud. Tüdruk-kutsudega läbisaamine meil enam nii hea pole kui varem, aga mõnikord siiski mängitakse päris ilusti. Eriti vahva on siis, kui kohal kaks poissi ja Ert. Küll siis tibi sibab kahe posi vahet teadmata kumba võtta, kumba jätta. Shnelli pargi platsil on suur osa agiliti takistusi, kus saame seni harjutada kuni pole kohal teisi koeri. Poomile ja „A”-le läheb Ert ise ja maha hüppamine tuleb ka päris korralikult juba välja.  Vahel kipub ta ka teiste koerte eest poomile jooksma ja sealt siis alla vaadates eputama. Ertil on nüüd uus hobi: lehehunnikutes möllamine. Kui üle Toompea koju jalutame, siis on pargis ju lehehunnikuid igal sammul ja Ert käitub nagu laps: hüppab ühest teise ja ära tulla ei taha. Ootab et talle lehti kas peale või üles visatakse ja kui perenaine ära tüdineb ning minema tahab hakata, siis aetakse sõrad vastu ja vaadatakse paluva näoga otsa. Kahju et ilmad pimedad ja pilti teha ei saa. Ühel päeval tulin spetsiaalselt lõuna ajal töölt ära, et mõned lehehunniku pildid teha, sest kauaks neid lehti ikka on. Ka siis oli väljas pime ning häid võtteid ei tulnud, aga midagi siiski... pealegi on Ertil näituse-eelsel nädalal kõrvad teibitud, nii et modell pole ka suurem asi.

Lõpuks on meil siis selge ka lamamisasendust pööramine. Küll see võttis aega. Kõik muu on Ert kiiresti omandanud, aga seda ei tahtnud selgeks saada. Minu emaga harjutasid nad seda iga päev ja ühel hetkel oli kõik nii selge, et nüüd pakub Ert pööramist ka teiste harjutuste vahepeale: umbes nii, et „noh, pöörame nüüd ometi ka”. Panin video ka üles.

Nüüd on Ertil siis ka esimene lumi ära nähtud (03.11) - kuigi see oli peen ja peaaegu olematu, hüpati ja joosti selle järele hoogsalt. Ja süüa üritati ka.  Pilte oktoobri-novembri toimetustest saab ka näha.

Aiamaal 21.10.2007

Üks ilus karge tuulevaikne päev oli. Küll Ertile ikka aiamaal meeldib. Juba bussist maha tulles, kui ta põllu peal rihmast vabastasin, hakati rohu sees jälgi ajama. Ma ei tea, oli see hiir või kes iganes, aga taga ajada oli teda vahva. Rohi oli nii pikk, et ainult hüpete ajal vilkusid kõrvad ja saba.  

Ka metsas võeti jälgi usinalt üles. Oleme nii kokku leppinud, et kui ta mu emaga aiamaal käib, siis põllul ja metsas on ta rihma otsas – nüüd oli seda enam kõik nii huvitav. Õnneks kutsumise peale tullakse ilusti tagasi. Aeda minnes võeti jälle jäljed üles – kes teab, mis tegelane meie aias käinud oli. Aga Ert sai talle vist jälile: kes muu kui naabri Erti värvides kass, kes Erti nähes kuuseokste vahele kargas. Sealt sai ta küll ruttu põgenema, kuid Ert seda muidugi ei märganud ning oleks vist terve aeg puu all kassi passinud, kui ma  poleks talle aia taga näidanud, et plats puhas on.

Vannis seekord enam ei käidud, kuid nüüd oli seal peale vee veel huvitavaid asju: nimelt jäätükid. Hoiatasin Erti, et saan närvivapustuse, kui ta peaks siiski nende vahele hulpima minema. Õnneks ta seda ei teinud, kuid jäätükkidega riidles küll ja kui väiksest ämbrist vett maha kallasime, tuli ta otsejoones jäätükke varastama ja kohe raks-raks neid sööma.

Erinevalt linna jooksuplatsidest ta maal meist huvitatud pole, seal on muud tegevust nii palju. Kui hüüda, tuleb kohale ja kui tuppa sööma lähme on ka kohal: muidu toimetab omaette. Ja tegevust jätkub: kassi taga ajada, naabrite koeri passida ja neid natuke haukuda, kasvuhoones tööd teha, kompostihunnikus kolada, juurikaid närida, niisama hüpelda ja tormelda ja meeletult palju nuuskida.  Pildid 

Külmaks valmistudes 20.10.2007.

Käisime enne kooli Hortesest läbi ja ostsime külmadeks ilmadeks valmistudes Ertile fliisist vesti. See on küll natuke suur, kuid number väiksem tal selja pealt enam kinni ei läinud. Aga alati saab ju natuke õmblusi sisse võtta:) Koolis sai see ka Remuse peal ära proovitud: temale oli vest kohe päris paras ning joosta meeldis talle sellega ka. Kodus sai siis Ert ka vestiga väheke poosetada (seda küll juustutüki abil).

Ert on 10 kuune

Sünnipäeva puhul lasime Ertile uue sileda soengu teha - nüüd on meil jälle värske ja sile tibi. Juuksuris kohtas Ert Kristit: oi seda rõõmu siis! Ülevoolavas tervitustuhinas lendas ta suure kaarega otse juuksurilaualt Kristile vastu. Õhtul käisime jalutamas ja tegime kollaste lehtede sees ilusaid sünnipäeva pilte ning ostsime poest uue mänguasja - vorstionu. Vorstionul oli ilmselt nii kõva nohu ning Ert otsustas kohe, et me võtame tema nina ära. Noh, ilma  ninata kõlbab kah...  aga ilusaid kollaseid sügispilte me ei saanud, sest perenaine oskas nad fotokast ära kustutada. Tegime siis vorstionu abiga meie ilusast siledast koerast tubased pildid.

Heategevuslik Match Show 2007

Täna käisime Heategevuslikul Match Show´l 2007 Kristiine spordihallis. Kohale sõitsime koos Bossiga ja olime nii varajased, et registreerijate seas lausa esimesed. Saime ilusti sisse elada ja ühtlasi endale head kohad näpata. Ert liputas küll kõikidele koertele sõbralikult saba, kuid seda niikaua kuni keegi Bossi juurde tuli: seepeale näidati hambaid ja kohe päris kurjalt. Oleks ta siis ise Bossiga väga sõbralik, kuid ei – ise ei taha, aga teistele ka ei annaJ.  Kuna Boss tundis huvi ka Erti õe Elli vastu, oli Ert nõus Bossile vabatahtlikult oma koonu lõugade vahele pistma  - mida iganes, et tähelepanu ikka ainult TEMAL püsiks (leidsin netis surfates ühe pildi ka: suur tänu tundmatule fotograafile :)). Ertil ongi jälle ülbus tagasi tulnud, mis vahepeal neiuks saades nagu ära tundus kaduvat. Aga nüüd siis näitusest. Esimeses ringis, kus võistlesime kutsikate klassis, saime sinise lindi. Tegelikult ma jäin Ertiga siiski rahule, arvestades tema ülbet käitumist enne ringi. Ringis võttis ilusti kontakti, seisis saba püsti ja kõndis ka enam-vähem tublisti. Ainult et keegi oli ühe maiuse maha pillanud ja Ertil oli seda vaja muidugi võtma minna. Ja natuke ta pelgas ka kohtunikku, kuigi hambaid lasi siiski ilusti vaadata. Sinise lindi said ka Elsi ja Elli. Russelleid oli match show kohta üldse rekordarv. Võistlemas olid veel peale Erti, Elli ja Elsi Remus ja Pipi ning kohal oli veel mõned russellid, kelle nime ma ei tea. Edasi me siniste klassist ei saanud, kuid Elsi sai siniste seal teise koha. Natuke paremini läks ka Ellil, kes siniste esimeses grupis algul välja valiti. Siniste ringist ma seekord midagi ei oodanudki, sest Ert oli väsinud ja kõndis saba sorgus. Maksatükid küll algul köitsid väheke ta tähelepanu, kuid pärast ringi kõndides ei hoolinud ta neistki – saaks aga juba koju. Bossil läks meist paremini, tema sai punase lindi ja võistles punaste ringis koos Murfi ja Villiga (kaks segaverelist karvakera, kes mõlemad pügamata olekus minu endist Nässut meenutavad ning kellele ma seetõttu alati huviga kaasa elanJ) ning sai punaste ringis teise koha.  Nagu hiljem selgus, pani Murfi kogu võistluse kinni.  Meie õde Elsi aga oli kogu päeva BIS2. Nii et on mille üle rõõmu tunda: oleme oma õe Elsi ja sõbra Bossi üle jälle väga uhked!!! Aga tublid olid ka Remus ja Elli. Ja muidugi Ert ka: saime jälle uusi kogemusi juurde ja hakkame hoolsalt terjerite erinäituseks valmistuma. Pildid

Õdede ja emme kokkusaamine Kadriorus 06.10.2007

Tänane hommik hakkas meil juba vara ja väga aktiivselt. Ert ajas perenaise kell 7 voodist välja, sest häda ei anna ju häbeneda. Õues käidud, tuli mängu ja tormlemise tund ning siis sättisime end agiliti poole teele. Olime otsustanud nr 116 bussi kasuks, millega tavaliselt aiamaale sõidame. Küll see buss oli täis, isegi liigutamise ruumi polnud. Õnneks sai Ert ühe hea tädi sülle istuma (algul oli Ert küll natuke üllatunud – vaatas ikka mulle otsa, et miks mina ei istu, kuid pärast tundis end võõras süles  vägagi mugavalt) ning lahke bussijuht tegi peatuse just meile sobivas kohas. Bussist maha pääsenud, panime jooksuga trenniplatsi poole teele.

 

Peale agilitit suundusime Emma pererahvaga koos Kadrioru poole, kus pidime saama kokku teiste õdede ja emme-Lexiga, et teha natuke näitusetrenni ning niisama mürada. Oi kui hea meel oli õdedel emmet nähes. Justnimelt emmet, sest üksteisega läbisaamine annab kohati soovida, eriti alguses. Ilm oli kuni meie näitusetreeningu alguseni ilus ja päikesepaisteline, kuid niipea kui näituserihmad kaela said, avanesid taevaluugid ja me saime ühe hetkega läbimärjaks – isegi puu alla minek enam ei päästnud. Noh, siis otsustati ühiselt koju tagasi minna. Aga olles endid juba teele sättinud, tuli päike uuesti väljaJ Taas ühine otsus – trenni tuleb jätkata. Kuna Ertil oli seljataga juba agilti trenn, siis nüüd oli ta natuke väsinud ja hajameelne – kõrvalkõndimine ei tahtnud kuidagi minna, samuti mitte seismine. Tegelikult püsiseismist tulebki meil kõvasti harjutada, sest ilma maiuseta ei lähe see üldse. Peale trenni said kutsid veel lahtiselt joosta. Elsi ja Ert tunduvad ikka kõige rohkem teineteisega sõbrad. Täna oli Elsil lihtsalt palju rohkem energiat, nii et mäng seisnes peamiselt selles, et Ert lebas hambad laiali pikali ning Elsi näris tema kõrvu ja kaelaJ

Pärast tegime ka perepilte,  mis nagu näha, said väga emotsionaalsed. Kuidas Krsiti kuue koeraga toime tuli, on müstikaJ Vaata ka Emma albumit, kus tegus kokkusaamine on tervikuna jäädvustatud.

Tegemised 24.-30.09.2007

Hoolimata sellest et mina nüüd tööl käin, saab Ert emaga aiamaale kaasa, kus ta sel nädalal juba teist korda aega veetis. Muidu toimetab ta aias rohkem omaette, kuidkaevamistöödel olevat alati käsi.

Laupäeval käisime jälle agilitis, millest saab pikemalt lugeda kooli ja trenni lehelt. Niipalju kommenteerin, et peale trenni tahtis Emma pererahvas meid ära röövida. Meie tellisime vaid autosõidu esimese ettejuhtuva bussipeatuseni, kuid nemad keeldusid meid autost välja laskmast, lubades sõidutada meid Tabasallu. Õnneks eksisid nad suunaga ja Tabasalu asemel sõitsime kesklinna, kus Liivalaia tänaval õnnestus meil lõpuks autost maha saada. Nii et läks õnneksJ

Praegu on Ertil pesategemine täies hoos – kraabib tekke ja poeb pimedamatesse nurkadesse peitu. Tal jooksuka kõrghetkest möödas nüüd täpselt kaks kuud, nii et asi igati loogiline.  Ja piim ka tissides olemas. Eile peitis end vanni alla ja kui mina teda igalt poolt otsisin ning lõpuks vannitoa ukse lahti tegin (olin selle teadmatusest kinni lükanud), istus tema ukse all sellise näoga, et mis sa paanitsed siin, ise panid mu luku taha. Seejärel läks kohe vanni alla tagasi. Ja kummaline on see, et kõik mu koerad on just esikut (läheb vannitubagi ju esikust edasi) alati eelistanud. Esimene koer tõi esikus oma pojad ilmale ja teised on oma ebatiinuse pesitsusperioodid ka esikus kapi all või suisa riidekapis üle elanud. Kui feng shui järgi elada, pean vist oma magamistoa ka esikusse üle tõstmaJ

Taksiproua Reba meil hoiul 21.-23.09.2007

Reede õhtul toodi meile hoiule 13 aastane taksiproua Inga hüüdnimega Reba. Reba taustast niipalju, et pool oma elust oli ta täisvereline soomlanna, kuid teisel poolel leidis tema omanik endale eesti mehe koos ungarlasest koera Nabuga, nii et nüüd tunneb ta end ilmselt koduselt mõlemas keeles ja mõlemal maal. Kuna ungarlasest koerapoisiga sai Reba ka lapse (hüüdnimega Ibumax:)), siis nüüd on nende kodus üks korralik soome-ugri pere, mis sest et natuke mehhiko seebiooperi laadis:)

Kohtusime pargis, kus Ert ja Reba alguses teineteisele saba liputasid, kuid kui Ert aru sai, et Reba tema koju tuleb ja veel tema kööki läheb, sai ta natuke kurjaks. Õnneks oli see ajutine ja vaid siis, kui teda süles või kinni hoiti. Vabas olekus oli Ert sõbralik, seda ka siis, kui vanadaam talle hambaid näitas. Mul on hea meel Erti käitumise üle. Ega nad taksiga sõbraks saanudki, sest vanadaam oli omanike lahkumisest stressis ja tubades ringi käimast keeldus ning Erti lähenedes urises vaikselt. Ert ei saanud muidugi aru, milleks see tegelane siis üldse meile tuli. Aga ikkagi oli hommikul ärgates tal esimene asi uke juurde nutma minna, et saaks külalist vaatama. Pühapäevaks oli külaline juba niipalju harjunud, et hüppas mu ema voodisse ja sättis end tema külje alla mõnusasti magama. Sellega Ert leppida ei tahtnud: käratas päris kõvasti, kuid keelates rahunes siiski. Oi seda rõõmu, kui perenaine Rebale lõpuks järgi tuli: muidu nii tasane koer lasi kuuldavale tõelise rõõmulaulu:)

Mõned pildid.

Näitusekoolitusel 09.09.07

Ert käis Kloostrimetsa lähedal näitusekoolitusel, kuhu oli kogunenud suur hulk russelleid. Kahjuks polnud sel päeval Ertil eriti head meeleolu: pidevalt käis hari turris ringi ning üritas  aga kus võimalik hambaid näidata, kuid koolitus läks asja ette siiski ja minekut ei kahetse ma loodan et me kumbki. Kohtunik Inga Siil ja loomatohtrid Elo ja Kadi jagasid näpunäiteid, kuidas näitusel käituda, millised on auhinnad, võeti läbi kogu JRT tõustandard jne. Tegime ka praktilist näitusetrenni ning lõpuks korraldati ka väike võistlus: kõigepealt mees ja koer ja siis naine ja koer. "Mees ja koer" oli küll väga armas vaatepilt. Algul läks ringi vaid kaks meest oma russellitega, kuid hiljem kogusid teisedki julgust. Võitjate nimed on siin. Et Lexi lapsed oma perenaiste/peremestega eesotsas, on ju ka päris loomulik:) - Kristi on ju meid niipalju õpetanud ja julgustanud. Erti käitumisega ringis jäin ma ka rahule. Hoolimata oma nigelast tujust, käitus ta ringis viisakalt, kõndis ilusti kõrval ja võttis hästi kontakti. Vaid haukumine maiuse küsimiseks ei kõlvanud küll kuhugi. Peamegi vaatama, kuda sellest lahti saada, ei taha ju et ta päris näitusel samuti teeks. Pilte näitusekoolitusest saab vaadata Sassi kodulehelt.

Agiliti trennis ja Velodroomil käimispäeval 08.09.07

Hommikul kella 10-ks läks Ert koos Emilyga esimest korda agility trenni. Ma ei saa jälle jätta mainimata, kuidas Ertil oma õdedega vedanud on: ilma autota oleks meil kohalejõudmiseks  rohkem kui kaks korda rohkem aega läinud. Mida me küll teeks, kui Ertil poleks õdesid. Ilmselt peaks perenaine end kokku võtma, lõpuks juhiload tegema ja auto muretsema. No see selleks... :) Trenn oli tore ja mis kõige tähtsam, see meeldis Ertile. Soenduseks õppimime kaheksat (meil oli see selge, kuid slaalomi nime all), slaalomit läbi jalgade (seda olime ka enne natuke harjutanud), roomamist, ringi tegemist, kummardamist. Trennis harjutasime tunnelist läbi minemist, A-d ning üles pulga hüppamist. Ert tegi kõike rõõmuga. Kõige rohkem oli mul hea meel õppida ära venisutsharjutused (mida teeb perenaine koerale, mitte koer ise), millest ma siiani sama hea kui midagi ei teadnud ja mis ometi nii väga vajalikud on.

Päeva teise poole veetsime Pirita velodroomil, kus toimus Eesti Reumaliidu korraldatud käimispäev. Kuna  meie sõber oli seda korraldamas, kutsus ta ka meid jalutama. See oli väga tore, rahulik ja meeleolukas üritus. Kõndisime 1 km raja, kus Ert sai ka vee ääres käia. Tagasi jõudes sõime suppi. Ertile söödeti suppi lausa lusikaga ning nii jäädvustati ta ka pildile, mis läks isegi Tartu Reumaühingu albumisse :) Muidugi õnnestus Ertil mulle osa suppi sülle ajada, kuid ma juba tean, et temaga välja minnes korralikke pükse jalga panna ei tasu. Ert kohtas ka oma sõpra Atsi ning oli paljude osavõtjate lemmik. Ikka ja jälle käidi teda silitamas, küsiti vanust, tõugu jne. Ja mul on nii hea meel, et ta oma sõbra Marika üle mitme kuu kohe ära tundis ja rõõmsalt musitama kukkus:)  Kuulasime ka kontserti, misajal Ert mul rahulkult süles istus ja ilmselt end välja puhkuas. Tagasi jalutasime üle Maarjamäe ja läbi Kadrioru trammi peale. Ert pidas vapralt vastu, kuigi Lauluväljaku juures kandsin teda veidi maad kindluse mõttes süles: võib-olla ta ei saa ise aru, kui väsinud ta on:) Trammi Ert küll kartis, kuid olles sõbra Balti Jaama saatnud  ja tagasiteel nr 3 bussi istunud, Ert rahunes.  Kodus keerasime mõlemasd magama ja ma ei teagi, kumb meist rhkem väsinud oli.  Õhtul hiljema tahtis Ert veel mängida, kuid mina olin see, kes ei viitsinud. Ahjaa, õhtusöögiks maitsesid isegi krõbinad:)

Emme Lexi käis külas 06.09.07

Õhtul käisid Ertil külas Kristi ja emme Lexi. Juba alt kella andes kuulis Lexi Erti häält ning Ert Lexi oma, kes trepist üles 5. korrusele kõmpis. Ert tundis emme ära ning suurest ootusärevusest kiunus ja rabeles mu süles. Kui Lexi lõpuks meie tuppa jooksus, läks Ert õnnest päris segaseks: kõigepealt hüppas emmele kallistades üles, siis ilmusid väiksed tilgad põrandale, seejärel hakkas Ert ülipeenikese häälega haukuma, nagu ta tegi mõnikord kutsikana, kui talle midagi väga meeldis. Lexi suhtus oma tütresse veidi üleolevalt, teda huvitas pigem meie suleliste seltskond ning lapsele täidati aeg-ajalt viisakas vormis hambaid - mis on täiest arusaadav - kes see ikka kannataks niisugust vastuvõttu. Aga Ertil polnud emme kurjustamisest sooja ega külma, tema hüppas ikka edasi ja üritas end emme ette pikali visata (ega see kerge polnud, sest vahepeal oli laps emmest suuremaks kasvanud:)). Mul on väga hea meel, et Ertil on võimalus oma emmega suhelda, seda enam, et emmesse nii vaimustuse ja lugupidamisega suhtutakse. Muidugi rõõmustas Ert ka Kristit nähes: ikkagi tema teine (või esimene:)?) kasuema.

Kadriorus Bossiga kohtumas 31.08.07

Ert sai üle pika-pika aja jälle kokku oma vana sõbra Bossiga. Pidime Raua tänavalö kokku saama, nii et meil seisis ees pikk tee mööda Liivalaia autoderohket tänavat. Ja Ert oli ülitubli. Kõndis ilusti, saba uljalt püsti  hoolimata reedeõhtustest ummikutest, kus isegi tänavat tuli ületada autoderivi vahelt. Aga asja rikus ära Gonsiori tänava pargi rulatajad, keda Ert ikka koledasti kartis ja lausa paanikasse sattus. Õnneks polnud tee enam pikk ja lõpuks Bossiga kokku saades ning Kadriorus mängima hakates rahuneti maha. Päris õigeks mängimiseks kutside tegevust küll pidada ei saa, sest Bossil olid veel meeles sõbranna lõhnad mõni nädal tagasi ja see ei andnud talle nüüdki rahu, Ert jälle üritas sõpra aeg-ajal lõrinal eemale peletada. Aga mul on hea meel, et Bossil on siiski Erti silmis eeliseid – võõraste koerte puhul oleks Ert kas lihtsalt ära jooksnud või väga kurjalt koha kätte näidanud.

Kutsid olid natuke mängida saanud, kui seal lähedal ühed teismelised pikniku pidavad tüdrukud meid koerad kinni panna palusid, kuna nad kartvat koeri. Ütlesin, et olgu nad rahulikud, koerad mängivad omaette ja ei tule nagunii neid segama. Aga kus sa sellega, nii kui ma selle öeldud sain, oli Ert piknikulina peal ja sama kiiresti endale kotleti kõigepealt suhu haaranud  ja siis veel kurku ajanud. Kui mina lõpuks kohale jõudsin oli kotlett küll juba õiget teed pidi kõhtu vajumas, sest tegelane üritas uuele katsele minna. Kui koerad rihmas, saime tüdrukutelt veel tänusõnad, kuigi hoopis meie oleks vabandama pidanud.

Natuke aega edasi mindud, kostsid kole kõvad paugud ja sealt edasi Ert polnud enam tema ise. Esimese paugu peale sain ta küll rihma külge meelitatud, kuid kuna rahunemine tuli alles oksa viskamise peale, pidin rihma uuesti ära võtma. Teise paugu peale mulle enam nii lihtsalt kätte ei antud. Õnneks on Bossil karjakoera verd ja ta ei lasknud Ertil pea laiali minema tormata, vaid jooksis talle järgi ning sõna otseses mõttes hoidis sõbrannat kinni. Ma ei teagi, mida oleksin pidanud tegema teisiti. Kui Ert jooksu pani, hakkasin teda paaniliselt tagasi hüüdma… ilmselt oleksin pidanud seda rahulikumalt tegema, nagu poleks midagi juhtunud… aga olin ise ka veidi paanikas. Oleks Ert rihmas olnud, siis oleks teine lugu… Eks iga kogemus õpetab ja olen nüüd kaua selle üle juurelnud, kuidas saada koer paugukartusest üle… esimene asi on kindlasti endaga vaeva näha, et ise PÄRIS rahulikuks jääda. Õnneks ei kardeta pauke kodus olles – isegi suur äikesetorm magati peaaegu pead tõstmata maha.   

Igal juhul see päev oli meil nüüd rikutud, sest Erti ei huvitanud enam ei tiigis ujuvad pardid ega Russalka koerterand. Vaid tiba enne tagasiminekut puude alla sibav julge siilike tõstis veidi tema tuju – vaatas ja nuusutas okkalist tegelast hoolega, ei teagi, kelleks teda pidas.

Tädi sünnipäeval 20.08.07

Ert käis tädi sünnipäeval, kus oli jälle võimalik kassiga kohtuda. Vaene kiisu kartis külalist, nii et pidi terve aeg peremehe toas akanalaual veetma. Eks see olud arusaadav ka, kuna kiisu polnud varem kunagi ühtegi loom-tegelast kohanud (kärbsed, sääsed ja rõdule lennanud linnalinnud välja arvata). Muidugi ei pidanud kiisu kogu aeg kartma, sest Ertil oli kaasas oma maja, kus ta enamus ajast rahulikult tudus.

Elsiga metsas müramas 22.08.2007

Õhtul tuli Anne meile autoga järgi ja me sõitsime nende lähedale metsa Elsiga mängima. Autos kiitsin Annele Erti, et ta on palju rahulikum ja ei tiri enam niipalju, kuid nagu varsti selgus, oli kiitus enneaegne. Kui Anne tuppa Elsile järgi läks ja meie õues ootasime, oli Ert nagu meeletu: tiris Elsi maja poole, kiunus ja haukus. Juba ammu pole ta nii meeletult tirinud. Viimasest külaskäigust oli möödas 2 kuud, kuid ilmselt oli koht ikka väga tuttav ja ootus suur. Kui kutsid lõpuks kokku said, tahtis Elsi algul natuke ülbitseda (no õige ka, tema kodu ikkagi), kuid peagi rahuneti maha ja saime rahulikult metsatukka mängima sõita. Küll koerad olid õnnelikud! Joosti, hüpati, natuke hauguti, püherdati, ja mida kõike veel. Aga pildid räägivad paremini.