Ert 15

Suur juubel! Minu kaunitar sai 15! Traditsioonide kohaselt puhusime õigel päeval küünlaid ja sõime torti

Natuke varem pidasime sünnipäeva koos õdede, sugulaste ja sõpradega Kadriorus. Ka traditsiooniliselt. Nojah, mitte niiväga traditsiooniliselt, sest Kadriorus pidas juubelit vaid kolm õde - Ert, Elsi ja Emma. Emily ja Elli koos emme Lexiga vaatasid meid pilvepiirilt, kuid nende pered olid see-eest Kadriorus esindatud. Ilmselt olid just pilveõed ja -emme need, kes meile selle aasta kõige ilusama talveilma tellisid. Lund hakkas sadama juba eelmisel õhtul ja hommikul sadu jätkus,  nii et jalutuskäik oli nii muinasjutuline kui üldse olla sai. Mul isiklikult oli juba õhtul selline tunne, et magaks täna õues. Võin sellist sadu lõputult fännata. 

Muu oli kõik ikkagi väga traditsiooniline - jalutasime (niipalju kui soliidses eas daamid soovisid), tegime kivipilti ja muid pilte ning jagasime kingitusi ja pidasime piknikku. Ert oli muide väga tubli. Hoolimata peaaegu olematust silmanägemisest, kepsutas ta teiste kõrval rõõmsalt temalikult kamandades ringi, aegajalt ninaga üht või teist kahejalgset puudutades veendumaks kellega tegu. 

Suurem osa fotosid nagu ikka Marttilt:

Otsustasime täna, et 16. detsember jääb meile alatiseks tähistamiseks ja kokkusaamiseks. Aitäh, Kristi ja e-tibide pered, et olete olemas ja aitate traditsioonil püsida. 

See juhtus 10 aasta eest....

Just täna, täpselt 10 aastat tagasi nägin ma internetist esimest korda Erti ja Girl Powerite pesakonda.

Mul on see päev nii hästi meeles. Mu eelmine koer oli just mõned päevad tagasi vikerkaare taha läinud ja päris kohe ei tahtnud ma uue kutsika otsingutega alustada, kuid Jack Russelli terjeri peale olin aga mõelnud juba üle 10 aasta ja olin endale isegi mõned Soome kennelite lehed, kus siledakarvalisi russsellipesakondi planeeriti,  lemmikute alla tõmmanud (tol ajal oli ju sile russell tavainimesele see ainuõige). Konkreetsete otsingutega ma siiski veel alustanud polnud.  Oli esmaspäev, 18. detsember, tööisu mul ei olnud ja kõik tundus kuidagi masendav ja hall. Nagu sellistel puhkudel mul tavaks oli, lükkasin toimikud kõrvale ja avasin Koertekoja foorumi. Kristi kui asjalik ja konkreetne postitaja russellite alafoorumis oli mulle ennegi silma jäänud ja olin ka tema kodukat varem külastanud. Klikkisin nüüd taas tema koduka lahti ja ei uskunud oma silmi - esilehehte kaunistasid 1-päevased emased russellikutsikad, kaks kahe, kolm kolmevärvilist. Minu soov oli just siledakarvaline tricolour emane. Süda pidi sees seisma jääma. Olin kindel, et need kutsikad on juba ammu enne sündi broneeritud, kuid igaks juhuks saatsin siiski kirja teele. Ja oi seda rõõmu, kui varsti saabus ka vastus. Vastus koos pika küsitluslehega. Tuju läks kohe nii heaks, et otsustasin isegi tööle hakata ja küsimustele vastamise kui tõsisema asja õhtuseks kodutööks jätta. Kui siis ka küsimused vastatud said, leppisime kokku külastuse. Minu esimese külaskäigu ajal Kristi juurde olid e-tibid vaevu 2-nädalased, sest silmad hakkasid neil just lahti minema. Juba varem oli piltide järgi just Ert mulle silma jäänud,  kuid päris kindel ma muidugi alguses polnud, kas üldse ja just see koer mulle saab. Aga nii ta läks ja nüüd on sellest siis juba 10 aastat möödas. Ja kui palju see aeg ja koer mind muutnud on!

Aga nüüd siis sünnipäevast. 

16. detsembril, õigel päeval pidasime sünnipäeva kodus tordi ja kingitusega.

Ert sai omale isikliku papagoi, keda tuuseldada :)

Muide, sünnipäeval oli Ert erakordselt ülbe ja täis tegutsemisindu. Isegi kõige elementaarsem sõnakuulmine ei tulnud kõne alla. Ta sai vist hommikust peale aru, et see on tema päev.

Järgmisel päeval, 17. detsembril oli kokkusaamine õdede ja emmega. Kõik ikka nagu vanasti.

Pidu algab jalutuskäiguga Kadriorus. Emme-Lexit on alati nii tore näha. Nii minu kui Ertu kõige suurem lugupidamine russellimaailmas kuulub just Lexile.

E-tibid ei väsi. Mis see 10 aastat siis ikka ära on:

Kohustuslik kivipilt, mis juubeli puhul on veidi erinev - e-tibisid aitavad ohjes hoida Elsi pere Maari ja Marti:

Pannkoogisöömine emakodus Randveres:

Kohustuslik kaminapilt (aitäh, Martti). Nii tore, et meil selline seltskond on. Lisaks koertele on ka nende omanikega kohe nagu eriline side. Suured tänud, Kristi, et oled seda traditsiooni nii kaua alles hoidnud!

Sünnipäevalapsed koos emmega rivistatult. Nunnud, eks! Ja nagu Kristi tabavalt ütles, lähevad nad järjest rohkem ühte nägu. Muide, inimeste puhul pidavat naised ka vanemas eas rohkem oma ema ja õdede moodi minema. Ju see on nii ka koeramaailmas. :)

Kinkide jagamine:

Õed tricolourid puhkeasendis:

Kodus oma kinkidega:

Peale sünnipäeva käisid Ertul veel kolm külalist, nimelt minu Ida-Virumaa sugulased. Õigupoolest tulid nad küll meilt lihtsalt öömaja paluma, aga Ert oli veendunud, et külalised saabusid nagu loogilise jätkuna justnimelt tema sünnipäeva auks. :)

Õhtul oli sünnipäevaline ikka väsinud küll. Kui külalised kell 3 öösel peolt saabusid, magas Ert nagu nott ja ei jooksunud isegi uksele vastu.

Suvi pildis

Nii maal kui linnas:

Frida käis külas ja oli meil lausa kolm päeva. Kui mitte arvestada 8 aasta tagust aega, mil Frida kutsikas oli, pole nende kohtumised just väga sõbralikud olnud, aga peale steriliseerimist on Ert emaste koerte suhtes palju leebemaks muutunud. Olen seda kohe päris mitmel korral täheldanud. 

Tegelikult me teeme oma lõbuks natuke agilityt ka. Erti jaoks pigem kui võimalust oma energiat maandada, minu jaoks kindlasti natuke nostalgiat ja kes teab veel mida. :) Ilmselt ei saa agility olema mu koeramaailmas esikohal (kui keegi mulle mingi ime läbi kaugjuhtimist selgeks teha ei suuda), aga mingile kohale see jääb, see on mu soov küll.

Kontakte on selliseid...

... ja selliseid (aga viga siit ju ei tule :P)

Koera jaoks on esikohal ikkagi vesi. Ta on mu koertest esimene, kes tahab tulla vanni ja ei ole isegi pesemisele vastu.
Isegi külas ei suudeta end veenõust eemal hoida. See nõu oli küll mõeldud jookide külmas hoidmiseks, aga kõlbab ju koera jahutamiseks ka. 

Mõnusat suve jätku!