Suvest advendini

Oi kui kaua ma pole blogi kirjutanud. Ilmselt tuleb jälle kõik näoraamatu süüks ajada, sinna ju nii hea, lihtne ja kiire postitada. Blogist aga loobuda ei taha, kuna see ei sunni end kellelegi peale. Kes tahab loeb, kes ei taha, ei pea seda tegema. FB-s aga tulevad uudised nagu kutsumata külalised. :)

No see selleks. 

Mida me siis vahepeal teinud oleme. Elu steriliseeritud koeraga on enamvähem sama, mis enne. Ert on üli-tiba vähe rahulikum, kuid seda tõesti vaid minu silme läbi, kes ma teda väga hästi tunnen. Rahulikkus on tingitud peamiselt jooksuka, mis oli viimati aasta tagasi, ja sellega kaasnevate ning järgnevate probleemide (jooksukaeelne meeleolu muutus, jooksukas ise, ebatiinus jms) puudumises. Lisandub ka veel emaste koerte suhtes leebem olek ning isastesse täielikult ükskõikne suhtumine. Poisid, keda enne igal ajal rõõmujoovastuses tervitati, jäetakse nüüd peale kerget sabaliputust endale nõutu pilguga järele vaatama. Mängulusti on koeras aga kindlasti rohkem.

Juulikuus sai Ertust tänu õetütar Lottale jälle vanatädi. Septembris käisin kutsikaid ilma nende vanatädita vaatamas. Siin nad on - Samia, Sofia, Sebastian ja Samuel

Mõni aeg hiljem käis Samuel kui kõige viimane emakodust lahkunud kutsikas meil külas. Küll ta oli armas. Ja Ert oli kohe väga mängulusti täis.

 Väsinud külaline:

Agility MM-i aegu oli meil nagu ikka hoiul Lumi. Jälle üks tore aeg:)

Meie aiamaa on Lumile paradiis, sest siin võib peaaegu kõikjal kaevata:

Viimase aja kaks suuremat koerandusalast sündmust on minu jaoks kindlasti EKL kasvatajakoolituse läbimine ning EJRTÜ Agility meistrivõistlused. 

Kasvatajakoolituse peale olin mõelnud juba tükk aega. Kuigi 9 aastase steriliseeritud koeraga ma kasvatajaks just ei kvalifitseeru, aga teemad tundusid huvitavad ja miks mitte end koeranduse vallas täiendada. Koolitus oli huvitav ja ühegi loengupäeva eel ei tulnud mõtet, et täna ei viitsi minna. Hästi huvitavad olid ka tõuesitlused, mis peale eksamit ette kandsime. Tore oli teisi tõuge põhjalikumalt tundma õppida ning JRT tõuesitluse koostamine oli ka põnev. Kõige helgeimad hetked aga, mis koolitusest  meelde jäid, olid kennelliidu ruumides vahepauside ajal ringi sibavad eri suurustes ja värvides corgid. Corgi pole küll  minu tõug, aga kindlasti suurenes mu sümpaatia selle tõu suhtes mitmekordselt.

Kui nädal peale eksamit teada sain, et olen koolituse positiivse tulemusega läbinud, oli rõõm ikka tohutu, sest eksam oli tõepoolest raske. Küsimused kättesaanud, tundus esialgu, et kõik omandatud teadmised on peast justkui pühitud. Nüüd siis selgus, et midagi siiski oli kõrvade vahele jäänud. 

Kohe järgmisel päeval toimusid TAKO hallis EJRTÜ agility mitteametlikud meistrivõistlused, kus osalesime veteranide klasssis ka meie Ertuga. Kaks korda enne käisime koos Mariti Friida ja Roosiga trennis ning kuna Ert oli väga tubli ja tahtmist täis, otsustasin ta võistlustele kirja panna. Ja asi tasus end ära - kaks puhast hüpperada ja tulemuseks II koht.

Lexberry´s kennel oli võistlustel kõige rohkearvulisemalt esindatud. Nii uhke tunne on omada selle kenneli koera. 

Novembris tuli lumi maha ja oli mitu head nädalat. Õueskäigud olid puhas rõõm. :)

Juba kuu aega jalutame mõnikord koos kõrvalmaja šnautseriga. Tema perenaine on juba eakas proua ja libedal ajal pelgab koeraga välja minna. Nii ma siis mõnikord appi tõttangi. Õhtuti siiski jalutan ainult tema koeraga, sest praegu on alanud jälle paugutamiste periood ning õhtused jalutuskäigud on Ertu jaoks väga lühikesed. Hommikul seevastu on rahulikum aeg ja Ert on nõus ka kodust kaugemale tulema. 

Kaunist kolmandat adventi!

Agility- ja näitusetreening

Algul Ertiga kahekesi platsil soojendust tehes sain üle hulga aja ka mõned trennipildid.

Kui ilus kontaktpind:)

Ettevalmistus trennieelseks jalutuskäiguks. Frida on russellimõõtmed selgelt ületanud. Muide, Ert nõustus metsas juba koos Fridaga mõned jooksuringidki tegema. Kui titt teda liiga palju ninaga torkis, tehti paar kiiret kurja lõrri ja sellega oli asi jälle korras.

Trennis oli Ert väga tubli, kiire ja tahtmist täis. Kuna rada oli üsna pikk ja takistused hajutatud laiali, siis mina läksin muidugi juba esimese jooksuga võhmale, aga kuna koera meeleolu oli hea, siis üritasin end ikka kokku võtta ja teisel katsel kohe vead parandada, muidu lähevad hiljem meelest. Joonistada seda rada pole võimalik, sest liiga palju oli keerutamist, erinevaid pöördeid ja jooksuvariante. Kui meie Kadi ja Tiinaga suutsime ühel rajal kolme peale kokku kolm varianti välja mõelda, siis Kristil leidus alati ka neljas varuks.:) Aga proovi sa sellist rada neli korda järjest läbi joosta, et kõiki katsetada ja ka meeles pidada.:) Sülepöörded, šveitsipöörded, lõpuks olid nad kõik sassis. Näiteks mis kasu on peale pikka sirget tunnelit koera sülepöördega tõkkelt müürile saatmisest, kui koer on must nii palju ees, et ei näe ju, mis pöördega ma kuskil kaugel vehin, šveitsi või süle omaga.:) Tiina ütles väga hästi - vaevalt šveitslased ise selliseid pöördeid oskavad, nagu meie.:) Niisugused mõnusalt ajuragistamist nõudvad rajad olid meil. Ja ma ei väsi kordamast, kui hea meel mul on, et koer jälle joosta tahab ja mina ei pea ainuüksi tema ergutamisele mõtlema (kuigi sellele ikka ka vahel).

Ilus Õie: 

Mitu koera leiad pildilt?

Ootamisest väsinud Õie. Ikka veel ei lasta rajale:

Ja seoses saabuva erinäitusega, kus Erti lubas esitleda Kristi, lõpuks ka näitusetreening,  Sellist ilusat kõndi, nagu kodus, Ert ei teinud, sest igasugu lõhnad osutusid huvitavamaks ja mingi lõrrmootor oli talle ka sisse pugenud (mille või kelle tõttu, ei teagi), aga Kristi oskab koera meeleolu väga hästi vastavalt vajadusele kas ohjata või üleval hoida:

Nagu olekski näitusekoer:)

Verejälje koolitusel

Meile oli teist korda sellisel koolitusel osaleda. Koolituse korraldas EJRTÜ ja koolitajaks Mari-Ann Rehk, nagu eelmiselgi korral. Mitte et ma kavatseks Ertiga kunagi verejälge tegema minna, aga tahtsin näha, kuidas ta sellesse üldse suhtub. Eelmine kord rikkus paugukatse asja ära ja seekord otsustasin ta paugu ajaks üldse autosse panna. Tagantjärgi ma ei tea, kas see nüüd kõige parem mõte oli, sest pauku tehti just auto kõrval, aga ilmselt ei seostanud Ert autost välja tulles seda sealse ümbrusega. Pigem ei tahtnud ta pärast autosse tagasi minna (seda siiski vaid korraks).

Igal juhul tuju oli tegelasel hea. Olime oma grupis loosi tahtel viimased osalejad ja kuna Ert oli enne näinud, kuidas teised metsa suunduvad, oli temagi õhinal valmis sinnapoole sammud seadma - et ilmselt toimub seal midagi huvitavat või vähemasti mingi suuremat sorti koerte kogunemine, arvas ta.:) Esimese jälje võttis ta isegi üles ja nuusutas seda üsna pikalt, aga siis tuli avastus, et teised koerad ja autod jäid ju maha ja üldsegi on metsas muud huvitavat rohkem kui kuskilt midagi talle üsna tundmatut otsida (muide, ka koolituse algul verega kokkumääritud nuustikust vaadati täiesti ükskõikselt mööda). Tiriti siia-sinna ja ühes kohas avastati mingi urumoodi asjandus, mis jälje asemel enam huvi pakkus. Kui autod juba lähemalt paistma hakkasid, siis ei olnud ka lõpp-punktis ootaval põdrakõrval mingit väärtust. Korra nuusutati (stiilis "kui sa nii väga tahad, ma võin ju selle üle vaadata") ja sellest piisas, samas kui enamus teisi koeri hakkasid selle peale kas haukuma või seda tuuseldama. 

Ert on ikkagi uru-, mitte jäljekoer. Kuigi ka urus ei võtnud ta kohe vedu, leian, et russellile, vähemasti minu omale, on urg põnevam ja ühtlasi lihtsam nii koerale kui inimesele. Kui ikka instinktid on olemas, siis urus asi toimib, olgugi, et mitte kohe. Jälge tuleks rohkem ja süvenenumalt harjutada.
Aga metssea aedikut, mida koolitaja Mari-Ann soovitas, võiks küll kunagi proovima või vähemalt vaatama minna.

Paar fotot, mis tehtud enne koolitust:

Russelliseltskond rebane Mikul külas

Täpselt neli nädalat on möödas, kui külastasime rebane Mikut Jõgevamaal. Seekord siis uus külaskäik ja seda veidi suurema seltskonnaga. Lisaks ühes autos kohale sõitnud Ertile ja Ennole, ootasid rebase juures juba Elsi, Emma, Lotta, Berta ja Candy. 

Ert oli seekord peaaegu kohe valmis urgu sööstma, isegi siis, kui reinuvaderit veel kohalgi polnud. Varem, ka eelmisel korral pidin teda algul ikka veidi tagant utsitama ja korra keskmisest kastist sisse toppima, aga seekord oli vaja vaid paar julgustavat ja õhutavat sõna ning urgu ta kadus.
Pildil on Ert urus koos Lottaga, kui koerad nö soojenduseks kõik vabalt uru juurde toimetama lasti:

Pilt: Kristina

Seltskond rebaseootel:

Pilt: Kristina

Rebase peale läbi puuri haukumine oli endiselt veidi kaarega mööda ja vaatega pigem Marju suunas, aga ju see on temale omane viis, sest urus haukumine oli täpselt selline nagu peab - katkematu ja äge. 

Üks tiir tühja uruga ja üks tiir rebasega tehtud, tõi Tiina stardipüstoli, et katsetada paugutaluvust ehk tõelist eksamikõlbulikkust. See oli minu jaoks eriti põnev. Koerad olid kõik parajalt üles köetud ja vahtisid rohkem uru kui Tiina suunas. Väike piiks palliga (nii pidi tegema ka kohtunik) ja pilgud pöördusid Tiina poole. Seejärel kõlas pauk, mispeale kerkis Erti  saba veelgi rohkem püsti, justkui oleks see tõesti tähendanud starti rebase juurde. Oo, kui vapustav koer mul on ja kuidas ta mind jälle üllatas! :)

Viimasel ringil tegime Enno, Lotta ja Ertiga veel ühe omamoodi katsetuse - lasime koerad kohe auto juures lahti proovimaks, kas nad sööstavad otse urgu. Testi läbis veatult siiski vaid Enno, kuid ka Lotta ja Ert, kes algul kohe katla juurde tormasid, tulid väikse suunamise peale urusuu juurde ja pugesid sealt ilma vähemagi kõhkluseta sisse. 

Kuuest russellist olid rebasest huvitatud ja näitasid oma jahiinstinkte kõik koerad, kuid kõige suurem üllataja oli minu meelest siiski Lotta, kes kõigest pooleteise aastasena alles teisel rebasekülastusel oli, kuid tegi kõike nii super veatult, nagu oleks juba vana jahikala:)

Väga lahe päev oli taas ja mina sain kohe palju enensekindlust juurde. Kahju, et ühtki tuttavat rebast lähemal ei ela, saaks ehk reinuvaderi abil ka muudest paugukartustest üle.

Aitäh Kristile-Tiinale ürituse organiseerimise ja Kristinale küüdi eest!

Urukõlbulik koer

Käisime mitmendat-setmendat korda Jõgevamaal rebast taga ajamas. Seda tänu Enno perenaisele Kristinale, kes asja organiseerimise enda peale võttis. Peale Erti ja Enno olid rebasel külas veel russellid Kusti ja Minni ning kääbusšnautser Bosse. 

Sel korral oli Ert nagu üks õige urukoer olema peab. Haukumisega pole meil ka varem probleeme olnud, küll aga urgu sisenemisega ja kui Ert ka seekord esimesel katsel, kus rebast veel urus polnud, algul urusuust mööda vaatas ja kohemaid rebase "õige" asukoha juurde tormas, polnud ma üldse üllatunud, sest see on tema tavaline käitumine urukoolitusel - miks ringi minna, kui otse saab. Kui aga rebane oli urgu lastud  ja Erti kord talle järgneda, oli mu üllatus suur, kui pidin vaid veidike teda tagant õhutama ja läinud ta oli. Ja seda ilma igasuguse ergutamiseta. Nagu nool söösteti rebaseni ja karjuti väsimatult nagu peab, nii et pärast selle metsalise urust väljatõstmine ei läinud sugugi libedalt:) Marju kinnitas, et Ert on täiesti eksamikõlbulik.:) Minule sellet teadmisest piisab, eks vaatame, kuidas eksami ja paugutamisega jääb. Eksamivalmid olid ka Enno ja Kusti. 

Miku on oma töö teinud - koerad on koolitatud. Nüüd on aeg melonit süüa, ainult et igaks juhuks tuleb jälgida, ega pealtvaatajad liiga lähedale ei tule:

Üks kokkuvõtlik video ka, autoriks Kristina Grau:

Aivo Oblika loeng koerte koolitamisest

EJRTÜ korraldas loengu koerte koolitusest, lektoriks Aivo Oblikas, loengu pealkirjaks „Koolita koer kuulekaks ja säravaks“.  Aivo Oblikast olin muidugi kuulnud  -  nii ajakirjanduse ja teleri kaudu kui ka kunagi ammu  pooljuhuslikult ühel koeraüritusel, kus ta oma sõnavõtuga väga positiivselt meelde jäi.  Koertekojast rääkimata  –  kes seal kolab, teab, mida mõtlen.  Loengust endast ei osanud ma ette midagi arvata, eriti kuna see oli korraldatud russellitele,  kuid Aivo Oblikat teadsin rohkem teenistuskoerte koolitajana, juttude põhjal ka koolitajana, kes kasutab mitte kõige pehmemaid koolitusmeetodeid. Regasingi end alles viimasel päeval. Ja ei kahetse. Ülimalt kaasakiskuv, ohtrate ja vaimukate näidete varal esitatud loeng. Isegi mina ei vaadanud kordagi kella:)

Loeng oli üles ehitatud peamiselt rõhuga kutsika koolitamisele, kuid pidevalt rõhutades, et kõike seda saab õpetada ka vanemale koerale, kui pole just plaanis tipptasemel võistlema hakata. 

Mõned lihtsamad tähelepanekud, mis kirja sain (olen halb konspekteerija, kuna nii läheb mul suur osa kuuldust lihtsalt kaduma):

-Milline tõug on koolitatav? Tegelikult kõik tõud. Kõige tähtsam, et koer saab aru, mida temalt tahetakse.

-Kunagi ei tohi mõelda, et nüüd on ühe või teise koeraga saavutatud lagi ja edasi liikuda pole mõtet (naerukoht: just loengusaali ukse taga mainisin Tiiale, et minu koer on otsustanud  A2-e püsima jääda:)).

-Koer ON karjaloom (kuigi seda teooriat on palju ümber püütud lükata) ja ta soovib karjajuhile meeldida. Et säilitada karjajuhi positsiooni ei pea ilmtingimata pingsalt jälgima esimesena söömist või  uksest väljumist vaid lihtsalt olema karjajuht igas olukorras. Selle kohta olid väga elavad näited Aivo enda koertest, kuidas isegi tema oma aastatepikkuse koolitajastaaži juures võib mingil hetkel koera endast kõrgemale lasta. Mis siis veel minust rääkida…:P (Kui Aivo tõi mingeid ekstreemsemaid näiteid probleemsetest koertest või vigadest, mida tehakse, siis lisas pea alati juurde, et russellitega pole see probleem nii suur, kuna nad on ju väiksed. Ja ma ei saa sellele vastu vaielda, sest pole  omanud suurt koera:))

-Jahikoertel on saagiinstinkt karjainstinktist suurem. Ka on jahikoerale omane  teatud mõttes ebakindlus, sest jahil olles peab ta olema alati valvas.

- Maius olgu motivaator, mitte fiksaator.

-Nii kiirelt kui koer jookseb kassile järele, peab ta võistlustel reageerima käsule SIIA. Lihtsalt üks väga hea võrdlus mu meelest.

-Kõik koerad tahavad ja peavad mängima. Mängida tuleb koeraga igas eas, mitte ainult kutsikana. Et „minu koer ei mängi“ või „minu koer on ainult pulgakoer“, on müüt. Mänguasi peaks olema võimalikult lihtne ja selleks ei pea olema lemmikloomapoest ostetud hirmkallis sinine elevantJ, vaid alustuseks kõlbab ka vana T-särk või rätik, hiljem võib lisanduda midagi, mis haaret raskendaks. Mängimisel tehtud vigade ja loomapoes müüdavate  mänguasjade kohta käisid ka  väga ilmekad ja vaimukad näited.

Kokkuvõttes - kuigi osa kuuldust oli tuttav, sain väga palju mõtlemisainet. Kui ise seda kõike aktiivselt ei kasuta, on kordamine alati hea. Mu eelmised koerad olid lihtsalt perekoerad, kelle koolitamine piirdus sõnadega  siia-istu-anna käppa, Ert aga on  esimene koer, kelle ma võtsin teadmisel, et hakkan teda koolitama ja temaga mingil alal veidi aktiivsemalt tegelema. Olen tema kasvatamisel/koolitamisel teinud palju vigu, millele sain kinnitust ka kuuldud loengust, kuid leian, et kõik tarkused ei tule raamatutest, vaid palju tulebki omal nahal läbi proovida ja oma kogemustest (vigadest) õppida.  Ja hea on ka, kui midagi meelde tuletatakse, või kui saad teada, et  oled midagi õigesti teinud (või vigadest õppinud). Ka seda andis kuuldud loeng. 

Suured tänud Aivo Oblikale ja EJRTÜ-le! 

Verejäljega tutvust tegemas

Nagu vanasõna ütleb, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, nii oli ka meil esimese verejälje katsega. Oleks ma selle peale tulnud, et seal pauku tehakse ja seda enne, kui koer on üldse aru saanud, et ta kuskile jahile toodi või ma ka siis oleks taibanud koera selleks ajaks autosse panna, oleks kõik ilmselt teisiti olnud ja ma vähemalt teaks, kuidas mu koer jälje ajamisse suhtub, aga ju siis pidi nii minema ja eks teinekord tean targem olla. Aga mis jahikoer see on, kes pauku kardab, võib nii mõnigi küsida. Valearusaamade vältimiseks mainin kohe ära, et meie eesmärgiks ei olegi ei jahil käimine ega jahieksamite sooritamine, vaid lihtsalt oma huvides katsetada, milleks mu koer võimeline on ning ühtlasi pakkuda talle erinevaid tegevusi, mis oleksid võimalikult ligilähedased sellele, milleks ta on aretatud. Iseenesest ei tundunud jälje ajamine just väga keeruline ja usun, et Ert on siiski võimeline seda tegema. 

Aga nüüd algusest peale. 

Sõitsime kohale bussiga ja tulime maha samas peatuses, kust minna emme-Lexi juurde. Ert teadis omast arust muidugi täpselt, kuhu minek:) Kui ma ta siiski teisele poole teed meelitasin, oli ka see vastuvõetav variant, sest sealt kaudu minnakse ju põllule jalutama. Paraku jalutasime vaid järgmisesse peatusse, kuna ilm ilus ja aega ka veidi üle ning siis kobisime uuesti bussi ja sõitsime Tädu loodusõpperaja algusse. 

Ert Aadu ja Kustiga

Sealt edasi sõideti juba autodega mööda metsateed kohta, kuhu jälg oli maha pandud (meie saime sinna oma kodupargi sõprade Aadu ja Miki autoga). Alguses pidas koolitaja, kelleks oli Eesti Takside Tõuühingu juhatuse liige Mari-Ann Rehk, meile päris pika ja põhjaliku loengu jäljest üldse nii meil kui mujal. Muide jack russellitele ta verejälge eriti ei soovitanud. 

Kohal oli ka üks foxterjer, kuid Pipit ei meenutanud ta Erti jaoks sugugi, isegi mitte esimest korda eemalt. Tegemist oli muidugi ka poisiga. Üldse oli koolitusel valdav enamus poiss-koeri, 12 koerast vist kõigest 4 tüdrukut.

  Miki, Ert, Aadu

Seejärel näitas koolitaja oma taksiga väikse raja ette ning küsis, kas pauku ka teeme:P. Kuna vist kõik olid nõus, siis mõtlesin ise ka, et eks proovib ära, võib-olla sellises melus ei ole mõju nii suur. Selleks pidime iga koera ise puu külge kinni siduma ja ise veidi eemale minema. Koera puu külge sidumine oli paljudele küll vist esmakordne ja koeradki vaatasid väga üllatunud nägudega, kui neid maha jäeti. 

Ert puu külge seotuna. Ega flexi rihmaga seda kõige lihtsam teha polnud. Pealegi on jäljeks vaja pikka, vähemalt 6 m nööri ja kindlasti ei sobi selleks flexi. Koolitaja muutus flexist kuuldes isegi päris pahaseks:) 

Õnneks nägin eemalt Erti, kui pauk käis. Päris kõva oli teine. Ert langetas saba ning hakkas tirima nagu ikka. Kui ta juurde läksin, siis kiitsin, andsin maiust, kuid hetkel sel vist suurt mõtet polnud. Siiski pean tema kiituseks ütlema, et esialgne paanika läks siiski üle ja asendus vaid üldise hajevil olekuga. Nii et metsas oma järjekorda oodates oli ta lihtsalt üsna ükskõikse olemisega. 

Asi ise nägi välja siis selline. Igale koerale oli tehtud oma rada ja kõik käisid selle läbi ükshaaval loositud järjekorra alusel. Meie loosinumbriks sattus 3. Koolitaja oli ikka päris palju vaeva näinud, kui 12 koerale kõigile eraldi teed teinud. Ja ega need teed siis tegelikult "teed" polnudki, vaid jäljed läksid nii nagu nad loomulikult läinud oleks - ikka läbi võsastike ja pika rohu. Kõigepealt läksime natuke sügavamale metsa, kuhu oli maha pandud hulgem verd. Koer pidi seda nuusutama ja siis mööda jälgi edasi minema. Mõte oligi selles, et jahikoer peab leidma üles haavatud või surnud looma. Ert nuusutas mahapandud verd küll, kuid edasi eriti liikuda ei tahtnud ja lõpuks istus lihtsalt maha ja vaatas taevasse, näidates iga kehaosaga, et temal ei ole asjast sooja ega külma. Koolitaja soovitus oli muidugi, et koer läheks ees ja kui ta läheb õiget teed (selleks oli inimeste jaoks pandud puude külge väiksed lipsukesed), siis tuleb teda kiita, kuid  mitte liiga ohtralt, et teda töös mitte segada. Minu koeral oli kiitust vaja selleks, et ta üldse liiguks. Tee just pikk ei olnud ja läbi me selle käisime, kuid lõpus leitud loom ei olnud kõige vähematki huvipakkuv. Alles siis, kui Ert aru sai, et nüüd tõepoolest tagasi minnakse, vaatas ta korraks koolitaja poole veidi küsiva pilguga, et kuhu  sa selle looma nüüd viid.

Tagasi teiste seltsi minnes keeras Ert end mõnusasti rohu sisse ja oli omadega päris rahul. 

Kui Miki autosse pandi, hüppas ka Ert oma pisikesse kotti ja ootas seal rahulikult kuni ka Aaduga rada ära tehti ning ta lõpuks kahe poisi vahel kodupoole sai sõitma hakata.

Selline jahipäev siis:). Lihtsalt huvi päris võiks kunagi veel proovida, kas ja kuidas ta ikka tegelikult jälge võtab. Paugu ajaks võin ta ju mujale panna, sest eksamit me niikuinii teha ei plaani. Igal juhul suured tänud EJRTÜ ürituse korraldamise eest! Aadu ja Miki peremehele tänud küüdi eest!

Veel mõned pildid meie albumis.  

Külaskäik rebane Miku juurde

Ert käis koos russell Ennoga Jõgevamaal rebasel külas. Ikka selleks, et urukoera oskusi proovile panna. 

Alguses lasime koertel niisama, ilma rebaseta ururuumiga tutvust teha. Ma olin päris üllatunud, kui hästi Ertul kõik meeles on. Kohe tormati selle boksi juurde, kus rebane tavaliselt end peidab ja hakati saaki nõudma. 

Ka kõik teised kohad  nuusutati üle ja olin tema agarat jahikoerale täiesti omast käitumist arvestades üsna kindel, et ka urgu läheb ta sama entusiastlikult. Kui rebane puuriga kohale toodi ja korraks maha pandi, et koerad teda läbi puuri näha saaks, siis ei julgenud Ert rebasele otsa vaadata, vaid vaatas tükk maad kõrvale, kuigi haukus vägagi korralikult. 

Kõigepealt käis urus Enno, kellele ei valmistanud see mingeid probleeme ja seejärel pidi urgu minema Ert. Urust sisse ta aga ei läinud, vaid vaatas kõrvalboksi poole, kus rebane tegelikult sees ja tahtis otse sinna söösta. Mina võisin küll õhutada ja näpuga näidata ja koolitaja Marju võis eemal uru katusele kobistada, aga urgu Ert minna ei tahtnud. Eks russell ole muidugi  isemõtlev koer ja milleks ringi minna kui otse saab, aga ikkagi on tal midagi selle uru vastu, sest hiljem juba seal sees olles ei liikunud ta ka edasi nii nagu oleks pidanud. Ometi oli meil Ertu nooruspäevil kodus kastidest pime urutaoline moodustis, mida ei peljatud kõige vähematki. Sama ju tunnelitega. 

pilt: Kristina

pilt: Kristina

Igal juhul katsetasime siis erinevaid variante. Ikka nii et Enno haukudes ees ja seejärel Ert järel. Kui ma ta keskelt sisse panin, siis oli nõus edasi minema ja ka rebaseni jõudma. Ma isegi ei pidanud teda suruma. Ka tahe jahti pidada oli täiesti olemas. 

pilt: Kristina

Kas ta rebase juures ka päris korralikult  haukus, ma isegi ei täpselt mäleta, sest suurem rõhk oli tema urgu saamisele, aga vist küll, sest sellega meil probleeme ei olnud ja seal pidin teda vaid ohtralt kiitma ja selles osas ei maininud Marju justkui midagi. 

Urupäeva kõige edukamaks saavutuseks oli lõpuks see, kui koer ikkagi õigest uru otsast iseseisvalt sisse läks ja rebaseni jooksis, kuigi rebane oli selleks ajaks pandud mitte viimasesse, vaid eeviimasesse boksi. Sellega soovitatigi meil lõpetada, et õige jahitunne veel sees oleks ja koer tahtmist täis. 

Siiski jäin temaga võrreldes eelmise korraga palju enam rahule. Soov rebane kätte saada (kuigi mitte nõutud moel) oli seekord kordi suurem.  Vaatame, mis tulevik toob. Ega meil kuskile kiiret pole. Hea meelega käiks veel harjutamas ja eks siis juba koolitaja Marju ning mu enda sisetunne ütlevad, mis edasi teha. 

Peale jahti:

pilt: Kristina

pilt: Kristina

Kristinale suured tänud ürituse organiseerimise ja muidugi küüdi eest!