Ert ja Vilma

Ert ja Vilma saavad endiselt omavahel väga hästi läbi. Ma ei ole hetkegi kahetsenud, et võtsin 12 aastat tagasi Ertu ja kaks aastat tagasi Vilma. Vilma puhul ma muidugi mõtlesin kauem, nii oma 10 aastat, et millal oleks õige aeg võtta teine koer. Umbes aasta enne Vilmat tundsin, et nüüd on see aeg ja kutsikate sündides teadsin, et nemad on need õiged. Nüüd tagantjärele tunnen, et Vilma kojutoomine oli mul üle hulga aja üks parimatest otsustest.

Ert on juba 12,5 aastane, kuid endiselt krapsakas. Kõrvakuulmine ja silmanägemine pole küll enam noore koera omad, kuid mõnel juhul on sellest isegi kasu. Kui väljas käib vaiksemat sorti ilutulestik, siis toas ta seda ei kuule ja on õnnelik koer edasi. Õues on teine asi, kuid seda üritame lihtsalt vältida. Silmanägemine annab tunda siis, kui hämaras trepist alla minna või aknale vaja hüpata. Algul mõtlesin, et liigesed ei luba, aga valgel ajal saab ta hüppamise ja trepikõnniga ilusti hakkama.

Natuke tundlikumaks on ta ka muutunud, st kõik kiiksud on süvenenud. Näiteks kardab ta suitsuanduri heli. No kes ei kardaks, ise ka ehmun alati. Meie peres on paraku kombeks pidevalt asju põhja kõrvetada, nii et vaene loom peab seda häält teinekord siiski taluma. Nüüd on ta juba nii targaks saanud, et väriseb ainuüksi kõrbehaisu ja ventilaatori töölepaneku peale. Mõnikord on isegi tuuletõmbus talle mingi halb enne. Sel juhul poeb ta alati kas rõdule tooli alla või vannituppa boksi - kohtadesse, kus ta niisama aega ei viida. 

Aga nagu öeldud krapsakust on temas endiselt. Hüppab, mängib, jookseb nagu noor koer. Ja seda kõike on nii tore vaadata. Vahel isegi kamandab Vilma pesast välja, et davai, mis sa magad, mängime. :) Agilityt armastab ta ka, kuid kuna ta linnas ei kõnni ja trammiga ei sõida, siis jalamehena ei saa ma teda trenni kaasa võtta. Niipalju, kui vahel koerteplatsil trenni teeme ja kodus tunneleid jookseme, käib see kõik väga rõõmsal meelel. 

Ja kui tark ja ilus ta mul ikka on. Juba üle 12 aasta ma ikka ja jälle imetlen tema õppimisvõimet, loomulikku intelligentsust ja ilu. Isegi halli koonuga on tal erk ja nooruslik nägu.

Vilma on üks pisike tragi putukas. Tegutseb tihti omaette ja rahulikult, nii et ei saagi aru, kui mingit pahandust teeb. Kuna tal on Ertu näol olemas juht ja õpetaja, siis oma ajusid ta alati kasutada ei viitsi. Mis Ert teeb, seda teeb ka Vilma, ainult alati ta ei tea, mis asja taga on. Näide. Ert haugub ootamatult lakke ilmunud päikesejänku peale. Vilma tuleb ka kohale, hüppab, vaatab Ertu järgi üles, aga aru ei saa, miks haukuda vaja. Haugatab siis ka natuke, vaatab voodi alla, et äkki on seal midagi. Ert hüppab päikesejänku poole, Vilma hüppab järgi, aga näha on, et põhjusest pole tal aimugi. Peasi, et saab tegutseda. :)

Agility meeldib Vilmale väga, aga vahel ma ei saagi aru, kas talle meeldib rohkem agility või pall, mida ta peale ilusat rada ootab. Kuna ta on paras hull selle järele, siis oli meil suvel pallivõõrutusravi. Kuna kahes esimeses trennis peale suve oli Vilma üsna tubli - haukus vähem, kuulas natuke rohkem mind ja täitis käsklusi paremini, siis sai ta mõlemal korral peale trenni palli mängida. Mis nagu kolmandas trennis selgus, polnud hea mõte. Vilma ootaski nüüd kohe palli ja kisendas stardis mu peale rohkem kui kunagi varem ning mulle tundus kohati, et midagi enam ei mõju. Ta ei kuula mind üldse, ainult nõuab palli, isegi maiusest keeldub. Muidugi ma ise end kõrvalt ei näe ja Marit ütleb, et mul peab olema rohkem konkreetsust. See on kindlasti õige, aga eks ma lähen ise Vilma karjumisest närvi ja siis tekib nõiaring. Igal juhul palli osas algab meil võõrutusravi otsast peale ja üritame preemiana kasutada siiski maiust või äärmisel juhul sikutamismängu. Tegelikult muidugi on agility minu jaoks rohkem siiski üks lõbus harrastus ja kuhugi jõuda ma sel alal ei plaani. Noh, natuke muidugi kaugemale kui praegune "tõke-tunnel" variant. :)

Viimased kolm teisipäeva käis ka Ert meiega A-Koera hallis trennis kaasas. Russellite agility meistrikad ju tulemas. Küll ta oli õnnelik ja küll ta oli tubli. Ta nautis tervet rada ja oli nõus jooksma ka järgmise ja veel järgmise. Ja mul oli lausa lust temaga joosta. Isegi nii lust, et muutusin laisaks ja arvasin vist, et Ert oskab isegi takistuste numbreid lugeda. :)

Ahjaa, Ert on muutunud ülbemaks ja seda just meie oma maja läheduses nii teiste koerte kui inimeste suhtes. Ja usin Vilma on kohe valmis seda kõike õppima. Inimestega on Vilma endiselt ülisõbralik ja enamasti ka teiste koertega, kuid juba on üks kõrvaltänava must koer Ertu õpetusi järgides ta vaenlaseks saanud ning selle peale kisendatakse nüüd nii üksi kui kooris. Seepärast ma kahe koeraga koos õues käimist väldin ja peamiselt teen seda vaid hommikuti. Õnneks meie oma maja must terjerilaadne Simmi, keda Ert oma territooriumile sissetungijaks peab, meeldib Vilmale endiselt väga. Muide, nii naljakas kui see ka pole, on Ertule hakanud meeldima noored isased. Meil käib pargis üks temavanune soliidne taksihärra, kes kunagi oli Ertu jaoks üle küla kutt, kuid keda nüüd vaid korraks sabaliputusega tervitatakse. Seevastu noored poisid panevad meie vanadaami lausa hüppama ja silmi pööritama. Olgugi et steriliseeritud, soolist erinevust märgatakse ikka. :)

Aknal oodates tuleb uni peale (et päev lugeda kordaläinuks on vähemalt ühel korral vaja Simmile midagi karmilt öelda, kasvõi läbi aknaklaasi)

Uinuda saab ka telekat vaadates