Russellitüdruk Ert

Hugol külas

2012-01-27T16:00:00.000+02:00

Õhtuks olime kutsutud Hugo perele külla nende uude koju. Erti jaoks algas õhtu juba tund aega varem, mil ta perenaise tööjuurde toodi. Oi seda elevust siis. Ja kui lõpuks telefon helises ning perenaine paar lühikest lauset vahetas, sai see tähendada ainult üht - auto ootab. Kelle auto, ei oma koera jaoks sellisel puhul tavaliselt tähtsust. Küll aga lisab rõõmu, kui see siis tuttavale, seekord emme-Lexi perele, kuulub.

Kohale jõudes tegime nagu koeraürituste (õigemini üritustel, kus viibib suurem hulk koeri:)) puhul ikka väikese jalutuskäigu kohalikel tänavatel, mis olid oma rohke lume ja külmaga muinasjutulised.

Kuigi Hugo kippus koeratüdrukuid, eriti Erti, keelatud kohtadest nuusutama, said kohalolijaid siiski omavahel kenasti läbi. See aga muutus, kui kohale saabus Kessu, e-tibide poolõde, kelle olemasolu vähemalt Ert, Emma ja Lumi vist olid unustanud. Kessu ise on ülimalt sõbralik, kuid sellest oli vähe ja nii tülinorijad siis oma boksidesse kolisidki.

Hugo Erti taga ei igatsenud, sest kohale saabus ju tema südamesõbranna Kessu:

Kessu tervitab Hardit:

Lapsed omaette:

Trevor ja Kessu:

Pidusöök koertele:

Kambas koos said süüa vaid korralikud koerad - Kessu, Hugo, Lotta, Lexi. Teisele viidi toit boksidesse.

Kristi kaitseb Eevit, kes oli miskipärast esimesest sööjate grupist välja jäetud:

Ilmselt siin (esiku kapis) ta end peitiski:

Magustoidu aeg (sedapuhku inimestele):

Nii nunnu pilt:)

Ert ja teised riiukuked pääsesid vabaks alles Kessu lahkudes. Ert kontrollis kohe võimalikud toidukohad üle, rõõmustas tuttavaid taaskohates ning kui Sven läks autot sooja panema, oli Ertki tal sabas, unustades, kelle autoga me seekord kohale sõitsime.:)

Kadi tutvustab Maritile laste viimast sokimoodi: põlvekohad peavad ka olema:)

Tänud pererahvale vastuvõtu eest! Kodu oli ilus ja toidud maitsvad kohe kõik, tõepoolest. Loodan, et ka Hugo, kes tüdrukute ahistamise pärast hulk aega sauna eesruumis pidi istuma, peo ja külalistega rahule jäi. Ert vist jäi küll, hoolimata suures osas kotisveedetud ajast:)

Kristile ja Marttile tänud küüdi eest!
Natuke pilte veel meie albumis.

Poolpime AG-trenn

2012-01-25T15:28:00.000+02:00

Täna oli vist meie kõige lühem AG-trenn, kuid see-eest aktiivne. Lühem seetõttu, et elekter otsustas meid ninapidi vedada ja aktiivne seetõttu, et sain joosta jälle nii Elsi kui Ertiga. Võib-olla mängisid külm ilm ja sellest tingitud soojad vammused oma osa, aga juba peale esimest jooksu Elsiga olin võhmal:) Rajal polnud viga, see oli päris OK, ja Elsi oli ka väga tubli ja hakkamist täis, kuid eks temaga tuleb ikka natuke teistmoodi joosta, nii et saime mitu korda algusest uuesti alustada.:). Aga see pole üldse kurtmisena mõeldud, vaid võtan seda ikkagi kui uusi kogemusi. Ert oli ka väga tahtmist täis ja liduma pidin temagagi. Teda ma lihtsalt tunnen paremini ja siis läheb rada ladusamalt. vaid nr 7 tõkke taga jäin kahtlema, kas olen ikka õigel pool ja teel:) (pidin teda tunnelist välja tulles teiselt poolt tõket vasaku käega kutsuma).

Kahest koerast, seega topelt jooksust ja/või külmast ilmast oli kasu - pea töötas ja võimaldas raja kodus paberile panemiseks meelde tuletada:

Kisamine boksis on täiesti endine ja kuigi see on märk heast agilitylainest, pean ses suhtes ikka midagi ette võtma. Vähemalt hea, et ta meie uude halli väga koduselt suhtub ning motivatsiooniga kõik jälle korras on. Isegi kiige, mis paar trenni tagasi sai taas järgi proovitud, pole erand.

Kui kõik koerad (Emma, Lotta, Elsi, Ert ja Rutt) esimese raja joostud said, otsustaski elektrisüsteem, et nüüd aitab....ja meil ei jäänud muud üle kui krõpsuva pakase kätte jalutama minna. Jalutajaid oli palju - eelnevalt loetletutele lisaks veel Lexi, Lumi ja Õie.

Agility trenn ja jalutuskäigud

2012-01-18T11:53:00.000+02:00

Tänane trenn oli inimosalejate poolest küll vaene, aga koeri meile siiski jagus. Nii et sain jälle kahe koeraga joosta, lisaks Ertile ka Elsiga. Tiinale aga lidus tandemi - Emma-Lotta-Lexiga. Kuna meil treenerit täna polnud, siis jooksime juba varem ülespandud rada, mida Tiina natuke meile sobivamaks kohendas (loe: tegi lihtsamaks:)). Ja tõsi see on - ilma treenerita lööd kergemini käega. Vähemalt mina (Kristil palun järgnevaid ridu mitte lugeda:P). Kuna meil olid täna üsna lihtsad, aga see-eest kiired jooksurajad, siis kahe koeraga jooksmine võttis seekord palju enam võhmale kui eelmine kord kolmega. No ja siis mõtledki, et kah mul asi üks vahelejäetud tõke või varastamine stardis.:) Ert ja Elsi olid mõlemad heal lainel ja tegelikult on nad rajal veidi sarnased ka. Elsi kamandab rohkem raja keskel, Ert stardis. Kiirus on Elsil võib-olla isegi parem, kuid võimalik et see tuleb ka sellest, et oma koera oskan paremini juhtida, Elsiga pean aga lihtsalt rohkem kaasa kimama. Harjumatu on mulle aga palli viskamine kohe raja lõpus. Mina hakkan kõigepealt maiust andma, Elsi aga ootab palli. Muide, tahtsin juba eelmine kord mainida, et Elsil on vist e-tibidest kõige ilusamad ja säravamad silmad:)

Peale trenni tegime seekord jalutuskäigu metsas. Suured tänud Tiinale selle hea mõtte eest. Mina poleks küll selle peale tulnud, et pimedal ajal valgustamata metsarajale kondama minna ning et meie metsarada tänu lumele nii valge on. Isegi taskulampe polnud vaja, et teed ja koeri näha. Eristada neid väga lihtne ei olnud, kuid Ert käis õnneks iga natukese aja tagant ise kontrollimas, kas mina olemas olen. Päris tervet ringi me ära ei käinud, peale pikka sirget keerasime esimese maja juurest tagasi.

Illustreeriva materjalina kasutan seekord sama päeva hommikupoolikul tehtud pilte, kus Ert ja Lotta Kalevi halli taga lumesõda pidasid. Ert jalutab meelsasti vaid üksikutes kohtades, kuid lumemängudes on ta tugev igal pool:)

Taas trennis

2012-01-11T22:18:00.002+02:00

Täna oli mul erakordne võimalus joosta koguni kolme koeraga. Peale Erti siis ka Elsi ja Lottaga, kuna Anne ei saanud tulla ning Tiina oli samas viiruses, mis mina aastavahetusel (tean seda tunnet), seepärast aitasin hea meelega. Väsitas küll, aga mõnusalt, kuigi päris piinlik hakkab, kui mõelda, et paljud käivadki kahe või enamagi koeraga trennis ja mul on juba peale esimest rada keel vestil.:) Õnneks sujus mu koostöö kõigi kolme koeraga päris hästi.

Ert oli tubli, kuigi veidike palju nuuskis. Kui aga lõpuks kontakti võttis, siis rada tuli ilusti ja kiirelt. Mina küll koperdasin, aga kuna temaga jooksin esimesena, siis oli pea selge ja võhm veel sees. Kummaline, kuidas ma väsides unustama hakkan. Ja kuidas teisel rajal tuleb meelde esimene rada ja kuigi Kristi on just näidanud, kustpoolt parem joosta, lähen mina täiesti süüdimatult teisele poolele ja vaatan lolli näoga ringi, et mis siis nüüd edasi:). Ja et ma ühte rada, kus on kõigest 15 takistust, suudan kahes kohas ära unustada, on ka muidugi omaette saavutus. Ühel rajal kolm erinevat jooksustiili (koerad ju erinevad) on minu jaoks muidugi uus ka, aga samas väga hea võimalus harjutada. Igal juhul minule sobib, saab end veel vormigi.:) Nii et teinekordki paluks mulle oma koeri laenata, kui just ei karda, et ma ta koera oma mõttepausidega ära rikun.:)

Jalutuskäigu sulalumisel põllul tegime ka. See polnud küll pikk, aga sügavas lumes sumamine oli koertele siiski päris korralik koormus. Minust rääkimata :P

Trennis olid Emma, Lotta, Elsi, Ert ja Rutt.

Kuda elad?

2012-01-08T19:28:00.000+02:00

Petja ei ole just kiire õppija, aga kui midagi on selgeks saanud, siis see ka selge on. Vahel ta kipub sõnalõppe ära kaotama või vastupidi, neile midagi omale meelepärast otsa toppima. Üldiselt aga kõne täiustub ja see on väga tore (mida kahjuks ei saa öelda sulgede kohta, sest praeguseks on ta endalt jälle ka sabasuled ära kitkunud). Ka meeleolu on tegelasel hea, on sõbralik ja otsib inimese seltsi, aga kui seda ei saa, siis ei kurvasta ka. Sulgi kitkub rohkem justkui harjumusest, kuigi igasugu närimismaterjali saab ta küllaga.

Videol on vahepealt muu mulin ära võetud, et uus sõnapaar oleks paremini arusaadav.

Ühel korral olen tal ise tiibu kärpinud. Poleks kunagi uskunud, et millegi sellisega hakkama saan (tegelikult pole see midagi hullemat kui küünte lõikamine) ja et seda üldse vaja on, aga kuna tiivad ei kasva ju äkitselt, vaid pikkamööda, siis hakkavad ka lennud toimuma vastavalt sellele - algul toimub lend lihtsalt suure kolinaga vastu põrandat. Ja vigastustega ma riskida ei julge.

Ert on Petja peale üsna kurjaks muutunud, kuid õnneks erinevalt varasemast ei häiri teda enam linnu häälitsused. Neisse suhtub ta täiesti külmalt. Kui aga koos diivanil istume ja ka Petja end puuri küljest sügamise nurumiseks minu poole upitab, siis ei või kunagi teada, millal koer üle mu pea lendab. Selliseid situatsioone üritan muidugi ennetada, pannes Petja enne puuri, aga eks ootamatusi tule ette igas loomaaias.:)

Tere talv ja lumememmed :)

2012-01-07T19:07:00.001+02:00

Lõpuks ometi on ta kohal. Kiirustasime hommikul õue, et tuul seda ilu puudelt maha ei puhuks, kuid parki jõudes selgus, et ei ta niipea kao - lund muudkui sadas ja sadas. Saime ometi ka mõned lumepildid. Erinevalt eelmisest talvest on see ju haruldus:)

Ert sööb lund kahe suupoolega. Ei huvita teda väiksed lapsed ega teised koerad, vaatab vaid mulle ootusärevalt otsa, et noh, millal juba.... Kui ma välja ei tee, hakkab lume alt toitu noolima. Hämmastav, kui kiiresti ta lume alt kõik üles leiab.

Kuna sissesöödud lumi vajas peagi tühjendamist, tegime varsti uue tiiru. Nagu seeni pärast vihma oli vahepeal kerkinud kõikjale lumememmi. Ausõna, kõik on erinevad, kordusfotosid pole ja kõik olid tekkinud meie kahe jalutuskäigu vahepeal.

Lumememm nr 1 on peaaegu koduhoovis:

Lumememm nr 2:

Lumememm nr 3

Lumememm nr 4 (mini)

Lumememm nr 5

Kui perenaine on prügi välja viimas....

siis koer vaatab aknast tihaseid:)

Ka teine titt uues kodus

2012-01-03T19:09:00.000+02:00

Täna õhtul läks ka teine taksititt uude koju. Nii kummaline vaikus on.

Mõlemale perele jätsin oma kontaktid ja palusin helistada või kirjutada, kui milleski abi vajavad. Tean, kui tähtis see on ja kui palju mul endal omal ajal sellest kasu oli. Nüüd on hea, kui saan ise millegagi kasulik olla, niipalju kui suudan ja oskan loomulikult. Loodan, et taksid said endale head kodud. Ühe tite kohta ongi juba tagasiside tulnud - et öösel magas voodis, kuna muud aset ei leidnud:) ja et nimeks on Luna.

Veel mõned eileõhtused pildid, kus Ert ja titt mängivad.

Otsi, kus on taks:

Mis on kapi all? Õige - tolm, taks ja russelli jalad. Ert kapi alla ei mahtunud ja kuna voodi alt pääses otse kapi alla, siis olid taksil eelised, sest Ert pidi kapi ette pääsemiseks voodi alt välja tulema ja ümber kapi ringi tegema. Titt oli selle aja peale muidugi juba ei tea kus:)

Kui titt juba tükk aega jooksnud oli ja plaanisin teda aedikusse tõsta, hakkas alles tõeline trall peale. Kahju, et fotoka videorežiimile alles mängu lõpuosas panna taipasin.

Elu koos russelli ja taksidega

2012-01-02T16:05:00.003+02:00

Täna said meie mustad taksikud 3 kuud vanaks. Ja selle tähistamiseks kolis üks neist uude koju. Päris kahju kohe, nädalaga on nad nii armsaks saanud.
Ma teadsin küll, et Ert on kahest koeranähvitsast häiritud, kuid et see pahameel tal nii suur oli, ma arvata ei osanud. Taipasin seda alles siis, kui üks kutsikas oma uue pererahvaga ukse taha oli kadunud ja Ert nagu suurest pingest vabanenuna end allesjäänud kutsikaga mängima sättis (asi, mida ta kahe titega peaaegu ei üritanudki).

Ja mitte ainult mängimisest ta ei loobunud, vaid ka oma igapäevasest elurütmist, veetes aega kas minu voodis, oma boksis või praeguseks veel kutsikakindla barjääri taga valvates.

Kutsikatega ta otseselt ei kurjustanud ega läinud ka kallale, kuid nendega kohtudes mögises neile pahaselt vastu. Nüüd aga on tal lisaks mängimisele tagasi tulnud ka muu tavapärane elukorraldus. Eks see ole arusaadav ka, sest kooselu ühe hulluga on ikka midagi muud kui kahega. Nüüd on ikka ülevaade toimunust, enne aga ei teadnud kunagi, kes kust ja millal teda kas sabast või kusagilt mujalt näksab - mängid ühega, togib teine sind tagumikust jne.

Natuke (pildi)meenutusi läinudnädala elust koos kahe titega.

Harjutame õueelu katusel:

Vana-aasta õhtul:

Paar tundi enne uue perekonna külaskäiku jõudsin teha veel ühise pesapildi. Koos mängimisest jäidki pildid tegemata.

Oi seda energilisust, mis kahte taksikusse mahub. Ja kui palju nad oskavad lõhkuda ja seda lõhkumismaterjali üles leida. Nende moto on: absoluutselt KÕIK, mis ripakil (või natuke vähem ripakil) see ÄRA! Nagu ma ennegi mainisin, ei ole see võrreldavgi russelli, vähemalt Ertu omaga samas vanuses. Loomulikult oli ka Ert väga energiline ja kiire reaktsiooniga, kuid ta keskendus kuidagi vähematele asjadele korraga, mitte ei võtnud ühes sekundis kõik neli ilmakaart ette. Ka ei närinud ta peaaegu midagi katki ja juhtmete või põrandaliistude peitmisest ei pidanud ma mõtlemagi. Siiski võrreldes Erti ja kutsikate ema, võin öelda, et russellis säilib see energilisus vist see-eest kauem. Ert ei ole iialgi olnud nii soliidne ja rahulik kui on Frida praegu ja ka enne kutsikaid.

Täna käisime siis ka päris õues. Kutsika esimene lumi.

Kuigi rihm on tema jaoks uus, õppides seda kasutama alles meie juures, tuleb ta sellega juba päris ilusti edasi, eriti siis, et näeb, kuhu Ert ees läheb. Ka ei valmista talle mingit raskust kõledast kivitrepist üles-alla ronimine (ütleks isegi, et jooksmine). Trepid on talle, tõsi küll, ka emakodust tuttavad, aga need olid seal ikkagi soojad, valged, sõbralikud.

Pissimine käib endiselt ajalehele, õue tegemisest veel unistada ei maksa. Nii kui tuppa saame, on esimene asi end ajalehel kergendada.:) Kuna olen ise vana-aasta hommikust alates olnud mingi tativiirusega täiesti tubane, siis pole saanud selle parandamiseks ka midagi ette võtta.

Nii me siis hetkel ühe kirju ja ühe musta koeraga koos elame. Sulelistest rääkimata. PS: Nii Petjale kui teistele sulelistele ei avaldanud muljet kumbki uustulnuk.

Head Uut Aastat!

2012-01-01T15:31:00.000+02:00

Pole küll kõige õigem pilt illustreerimaks koerablogi, sest vaevalt koerad sellest ilutulestikust, kui nad seda ka ei karda, midagi peavad. Aga nii see uus aasta ju tuli.

Trennis

2011-12-28T23:11:00.000+02:00

Ert võis küll päris õnnelik olla, et lõpuks pääseb omasuguste sekka, eemale nendest pisikestest tüütutest putukatest:)

Ja õnnelik oli ta tõesti. Lasin ta juba halli uksel lahti, sest ma vist arvasin, et Kristi seal niisama vaikselt meid ootab, mitte ei treeni Lexit ja Lumit.:) Igal juhul tegi Ert Lexiga viimase rajapoole ilusti kaasa (natuke ikka eksis ka, sest kui mina halli jõudsin, põrutas Ert parajasti üle A, kuigi käskluseks oli A all olev tunnel.:)

Oma esimese raja ajal Ert siiski pigem nuuskis kui jooksis. Selgus aga, et seda teevad teisedki, nii et ilmselt oli halli põrandat ohtralt millegi maitsvaga kastetud. Kui Kristi meile kuivatatud magu soovitas, siis sellega saime huvi ka raja vastu üles. Rada tundus õppides küll raske ja lõppu ei näinud sellel kuidagi tulevat. Mõnusad nipikad olid ka sees, kuid joosta aga väga hull polnudki.

Teine rada tuligi juba oluliselt kiirem ja parem. Tõsi küll, see oli ka oluliselt lihtsam.:) Ainult et nr 3 tunnelisse saatmine ei tahtnud algul kuidagi õnnestuda - koer tormas ikka eesolevale tõkkele. Kristi käskis mul juba peale esimest tõket end keerata. Kui ma siis keerasin nii, et peaga peaaegu vastu poomi põrutasin, läks koer õigesse kohta. Nojah, normaalmõõtudes inimestel ju pea oluliselt kõrgemal.:)

Boksi kisa on endiselt päevakorras, nii et koera vaigistamiseks otsustasin temaga radade vahel lihtsalt boksiukse avamise ja sulgemise trikke teha. Need tulid väga hästi välja, kuigi ka siin muututi lõpuks kärsituks - iga liigutuse peale nõuti maiust ja otsustati ust avada ja sulgeda vaid temale soovitud moel ja ajal. Näiteks istus boksis ja muudkui tõmbas ust kinni, ma ütleks, et lausa paugutas, arvates, et nii kukub maiust rohkem ja kiiremini:)

Peale trenni jälle pimeda põllu jalutuskäik, kus osalesid Emma, Ert, Lotta, Lexi, Lumi, Rutt ja kitse (või rebase või põdra) jahti pidav Õie.

Kus on, sinna tuleb juurde

2011-12-28T22:55:00.000+02:00

Alates üleeilsest oleme ajutiselt kahe koera võrra rikkamad. Tegemist on järjekordsete hoiuloomadega, kes kodude leidmiseni meil peatuvad. Kutsikad on kohe-kohe saamas kolme kuuseks ja vajaksid kiiresti uut kodu. Olen kuulutuste ülespanekul tegelikult natuke nõutu. Kas ja kui palju ikkagi küsida taksilaadse, st krantsi kutsika eest, et sind ei peetaks milleriks ja samas et päris iga ettejuhtuv, kes pole nõus maksma ka kiibi ja vaktsineerimise eest (kuidas ta siis hiljem neid protseduuri teha suudab), endale koera tahtma ei tule. Aga loodan parimat ja et kutsikad saavad endale head kodud.

Pildid esimesest päevast. Ert teeb uustulnukatega tutvust:

Söögipaus aedikus (tänud Kristile, kellelt selle laheda aia sain. Selles kasvas üles ka Ert):

Ja poosetamise pilt:

Teisel päeval proovisime natuke trenni teha. Siin tuli juba kutsikate iseloomu erinevus välja. Üks oli maiusest huvitatud ja peaaegu kohe nõus tunnelisse minema, teine ei huvitunud ei maiusest ega tunnelist. Siiski Ertu abiga saime lõpuks mõlemad tunneleid läbima.

Ert suhtub neisse üsna ükskõikselt, enamasti mögiseb nende korralekutsumiseks, kuid vahel proovib ka mängu algatada, aga kuna kutsid ei saa tema reeglitest aru, siis loobub. Kutsikad on tohutult aktiivsed, isegi rohkem kui Ert samas vanuses, kuigi taksi ja russelli aktiivsus väljendubki vast veidi erineval moel.

Kutsikad magavad aedikus Ertu boksis. Päeval tihti nii, et üks boksis sees, teine katusel:

Katusel magaja on esmapilgul rahulikuma loomuga, kuid tundub, et temast tuleb suurem krutskitüdruk, sest erinevalt oma üliaktiivsest õest oskab ta asjadele kiiremini lahendusi leida. Näiteks ei hüppa ta aedikust väljapääsemiseks arutult võre najal, vaid proovib ninaga alt uuristada ja magamistoale paigutatud barjäärile osati juba järgmisel päeval käik sisse teha. Piltidel seda käiku veel pole.

Mis peretütrele lubatud, see kasulastele mitte.

Täna tegime kutsidele teise vaktsiini, misjärel magasid tibid mitu tundi jutti - kui ööd välja arvata, siis nii pikka unepausi neil veel olnud pole.

Söögiisu on neil hea, krõbinad lähevad nagu poleks neid kausis olnudki. Pissimisega on natuke kehvamad lood, sest õues käima pole nad harjunud, kuid õnneks oskavad teha häda ajalehele. Eile tegime ka esimese välisvisiidi - nimelt meie maja katusele. Et proovida rihmas käimist, mis veel välja ei tulnud ja samas lasta koertel vabalt joosta. Katusel on kõrged ääred ja madalajalgsele taksile see koht ohtlik pole.

Selline loomaaed on meil siis praegu.

Jõulud

2011-12-25T15:48:00.000+02:00

See lips ei ole mõeldud koera külge kinnitamiseks. Lihtsalt see oli seotud ühe kena paki külge ja panin selle kuuse alla kaunistuseks. Ert aga arvas järjekindlalt, et see tuleb sealt ära viia.

Mis pakutakse?

Tegin jõuluõhtul esimest korda elus koerale küpsetise (kui trennimaiuste küpsetamised väljaarvata). Retsept on väga lihtne, sobib suurepäraselt ka dieettoiduks. Riisihelbed keeta kana vm maitsvas puljongis paksuks kördiks (u 5 min), segada sellele kanatükikesed ja maitseks natuke koerakonservi. Segule võib (aga ei pea) maitseks peale raputada veidi riivjuustu, siis panna ahju ja küpsetada 150-200 kraadi juures ca 15-20 minutit (aega ei vaadanud, aga umbes nii oli). Ja selline ta tuli:

Söömiseks kulus umbes 45 sekundit:)

Jõulu esimesel pühal käisime Pärnamäe taga metsas jalutamas. Ilus päikseline, kuid külm ja tuuline ilm oli. Lumevaene, aga härmatisega, mis oli vägagi kaunis.

Leia pildilt pruuni vestiga JRT:

Lombid olid kõikjal jää all:

Jõulutrenn

2011-12-21T10:47:00.000+02:00

Ühe korra jäi meil trenn vahele ja koer oli jälle kiirem. Trennis ma sellest niipalju aru ei saanudki, aga videolt vaadates küll.

Siiski kõik algusest. Kuna tegemist oli viimase jõulueelse trenniga, siis tähistasime seda oma tavalisel moel.

Sööminguga/(alkoholivaba)joominguga:

Meie tagasihoidlik ja korralik jõululauake:P

Seejärel jooksime vahelduseks ühe raja.

Kadi ja Rune (loodan, et nimi sai õigesti kirja) rajaga tutvumas:

ja Kristi ja Hardi neid juhendamas:

Kadi nelik ootamas:

Peale esimest rada tuli pidulik osa - treeneri autasustamine. Kuna Ert oli jälle nii hakkamist täis, et boksis ainult kisas (vanad, Saue halli ajad tulid meelde), siis autasustamise ajaks võeti ta hoopis vanaema sülle, kust ta siis kõigest lähemalt osa sai:

Musi Hardile:

Teise raja saime tänu Tiinale ka liikuvasse pilti. Slaalomisse saatmine oli meie mõlema jaoks ebatavalise nurga alt, nii et seda tuli soojenduseks veidi eraldi harjutada. Ikka nii, et Kristi maiusekausiga slaalomi teises otsas. Kuna slaalomi taga oli kohe bokside ja söögiruum, siis Ert muidugi väga ei süvenenud, kuhu minna - ikka sinna, kus midagi saada oli. Kui ta taipas, et maiust võib saada mõlemalt poolt - nii slaalomi teises otsas ootavalt Kristilt kui slaalomi tagant laudadelt, siis vaheldumisi siia-sinna ta jooksiski:)

Ja lõpuks terve rada. Slaalomis koperdasime endiselt (rohkem küll mina).

Lõpetuseks jalutuskäik kottpimedal põllul, abiks kaks taskulampi, autotuled ja läbi udu kumav teletorn:

Ufonaudid naasevad jalutuskäigult neid ootava ufolaeva poole:

E-tibid pidasid juubelit

2011-12-18T11:56:00.000+02:00

Alustuseks nagu ikka jalutuskäik Kadriorus, kus olid kohal kõik tähtpäevalised ja enamgi veel. Kokku 8 russelli. Pildi peale õnnestus kõiki korraga saada alles peale pidusööki, aga sellest hiljem.

Ert oli üliõnnelik, et omadega koos jooksma sai. Algul ta lihtsalt jooksis, nagu oleks karjalaskepäev olnud.:) Seejärel hakkas ka veidi lõhnu üles võtma ja kaevama. Ei mäletagi, millal viimati selline suurem ühisjalutus toimus.

Kaikavedu nagu alati, kus osalems põhikolmik Emily-Elsi-Emma ja lisandumas ka abiväge Lotta ja Elli poolt.

Lumil ja Lexil samuti oma tavapärane tegevus:

Mis ei puudu üheltki sünnipäeva-jalutuskäigult? Õige! Kivipilt! Kamandasin oma koera kohe kivile, et siis hakata fotokat pildiseeriaks valmis sättima. Aga no kus sa sellega, ega siis selles sagimises saa korralikult paigal seista. Pealegi eksis üks lahtine suur kuts meie kivi juurde ära ja tibid läksid sellest ju ainult õhku täis - kes kisas kivil, kes kivi kõrval.

Nii et kaheksa russelliga ühist korralikku kivipilti mul teha ei õnnestunud. Loodan vaid, et kellegi teise kaamera ehk jäädvustas rohkem. Kui hästi otsida, siis sellel pildil on vähemal või rohkemal määral siiski kõik 8 näha:

Edasi sõit Kristi juurde ja tegevuskava ikka plaanipärane.

1. Kõigepealt sõid inimesed Martti valmistatud maitsvaid õhukesi pannkooke jäätise, maasikamoosi ja šokolaadikreemiga.

2. Seejärel anti sama koertele (lisandina siiski kanatükikesed):

3. Ühispildi tegemise aeg:

4. Seisupildid Anne ja Anne-Mai kui kõige edukamate näitusekoerte omanike kaasabil.

Emily:

Emma:

Elsi:

Elli:

Ert:

Lotta:

Lumi:

Alles praegu tuli meelde - Lexist jäi pilt tegemata. Oi kui piinlik emme-Lexi eest. Miks keegi teda ometi lauale ei kutsunud, kui teine nii õhinal seal all ju ootas:

Arvutist seisupiltide tegemist vaadates tuli mõte, et peaks koostama alarubriigi: kuidas tehti seisupilte ehk seisupiltide vead vms:) Päris koomilisi võtteid saaks. Emily, Elsi ja Lumi muidugi väljaarvatud. Lumi kui seisupiltide musternäidis näitas lõpuks oma tüdimust ainult saba sorutamisega ja kui siis keegi "kissss-kissssss" hüüdis ja 7 koera kisades ukse juurde tormasid, oli seisukäsu saanud Lumi ainuke reaktsioon saba püsti ajamine.

Seisuvigade näidiseks panen kindluse mõttes ainult enda koera:)

5. Kingituste jagamine:

Väsinud koerad. Magasid kõik, aga pildile püüdsin Emma ja Lotta, kes nagu alati kõige omapärasemaid asendeid võtavad:

Võrreldes esimese ja isegi teise sünnipäevaga oli tänane, viies, justkui veteranide oma - hoolimata 8 koerast valitses majas peaaegu täielik vaikus:)

Maari oli ainus väsimatu:

Ausõna, ma tegin ka Trevorist pilti, aga hiljem selgus, et see oli ainuke, mille mu uus streikiv mälukaart seekord "vigaseks pildiks" tunnistas.

Kodus ei saanud enne puhkama minna, kui kingikotid avatud:

Suured tänud vastuvõtu, kingituste ja küüdi eest! Ma ei väsi kordamast, kui tore, et meil niipalju sõpru on!

Veel pilte meie albumis. Kõiki võib kasutada.

5 aastat!

2011-12-16T21:10:00.001+02:00

Ert sai täna 5 aastaseks! Kui ruttu aeg ikka lendab! Palju õnne e-tibid ja nende emme!

Hommikul tegime kiire kingitseremoonia ka.

Pardi andsin talle pidulikult üle.

Teise kingi, rebase, mis oli mõeldud õhtuks, püüdis tibi juba hommikul ise kinni, mistõttu meeldis see kui omapüütud saak esimesest kingitusest enam.

Esimene AG-trenn uues hallis

2011-12-07T17:47:00.000+02:00

Nüüd hakkavad meie trennid toimuma teletorni lähedal TSKK platsi kõrval hallis. Pisike ja armas ruum on meil nüüd. Koertele on lausa eraldi tuba bokside jaoks:

ja uksest välja minnes avaneb kohe põld - koerad võib julgelt lahti lasta, sest peale omade seal muid autosid ei sõida. Mida enamat tahta!

Nüüd siis trenni juurde. Uue, suhteliselt pisikese ruumi auks ja kiuste oli Kristi ehitanud meile vist kõigi meie trenniaegade pikema raja - koguni 19 takistusega.:) Kuigi kohal vaid Emma, Ert ja Lotta, piisas siiski vaid ühest rajast - et rada selgeks saada, pidi seda ikka mitmeid kordi osade kaupa läbima.

Esimese raja video on kokkukleebitud selliseks nagu see olema peaks (nii hästi või halvasti kui see meil välja tuli), teised juba vigadega:).

Esimene raskem koht - kuidas saata koer tõkkelt pikkushüppele nii et ise teiselt poolt poomi jooksed. Ert ei saanud tükk aega asjale pihta. Annan edasi ja hopp käsu, läheb küll, kuid niipea, kui taipab, et mina jooksen teiselt poolt, sööstab tagasi poomile. Tal võis ikka päris lõhkikiskumise tunne olla, et mida see perenaine siis ometi tahab, kas nii, et tee minu sõnade, mitte mu tegude järgi. Maiusekausist ka suurt abi polnud, kuid lõpuks siiski saime õnnestunud tulemuse. Eks seda kohta pea lihtsalt harjutama, nagu suvel teiseltpool slaalomit saatmist tegime.

Teine raskem koht oli ühest tunnelist teise saatmine. Tunnel oli A all ja üsna pimedas nurgas. Algul Ert vist lihtsalt ei näinud tunnelisuud, sest muidu eemalt tunnelisse saatmine pole talle mingi probleem, ka siis mitte kui A on enne (no hea küll, üks kod läheb A-le, teinekord ikka jagab), aga nüüd pidin temaga ikka päris tunneli suu ette kaasa jooksma ja siis ülihelikiirusel teise tunneli otsa sööstma, et koer tagantpoolt tõkkele saata. Esiteks kiirus, teiseks (kui tunnelisse saatmine juba kaugemalt välja tuli) õige kehakeel. Mina ju vehin oma käega laialt igas ilmakaares:)

Rada siis ka joonisatud kujul:

Emma ülikiiret slaalomi läbimist tuulekellade saatel üritasin ka filmida, kuid ilmselt sai tegelane aru, et on kaamera ees, nii et seda superkiirust, mis ilma kaamerata, ta enam üles ei võtnud. Aga fantast-kiirus oli küll, seda kirjeldada ei anna, peab ise nägema!

Peale trenni tegime ka jalutuskäigu meie suvise platsti taga põllul. Lumi oli terav ja vajus, nii olgugi lühike jalutuskäik, oli see koertele siiski omajagu koormus. Väga mõnus trenn ja jalutuskäik!

Petka, tubli!

2011-12-07T14:01:00.000+02:00

Lumealged!

2011-12-03T11:38:00.000+02:00

Ilm läks öösel veidi jahedamaks, vist isegi mõned kraadid alla nulli, nii et hommikuks oli maa külm ja veidi valge. Käisime Pärnamäe taga põllul ja metsas jalutamas, kust leidsime maast rahetera moodi lumealged. Asi seegi, kui lund juba nii kaua oodatud. Kahe aastaga oleme hakanud lund iseenesest mõistetavaks pidama ja nüüd juba kärsituks muutunud. Ilm oli jalutuskäiguks ülimalt kaunis - piisavalt külm, tuulevaikne ja päikseline.

Veelombid olid ka kergelt jäätunud:

Ert sai kiiresti aru, mis selle ollusega teha annab, mis sest et tegelikult seda visata peaaegu ei saanudki, tähtis oli üritus ise:)

Niisama ringi sagida ja lõhnu üles võtta oli ka tore. Peale jooksukat ju esimene pikem jalutuskäik, kus rihmast vabaks lasti.

Tähistasmirohke AG-trenn

2011-11-30T13:29:00.000+02:00

Tähistada oli palju: 1. Mairoldi sünd (kes on Mairold, sellest edaspidi), 2. Lotta juuniortšempioni tiitel, 3. viimane iganädalane trenn TAKO hallis (sellele vist keegi hetkel ei mõelnudki, nii et ka sellest edasipidi).

Et mul fotokas kaasas on, tuli meelde alles siis, kui laual veel viimane tükk torti, nii et pooltühi pidulaud nägi selleks hetkeks välja kõike muud kui esteetiline ja pilti seepärast siia ei tule kah:P

Rajad olid väga mõnusad ja joostavad. Ert esimesel rajal pool maad sörkis, kuid teise raja ajaks olid kohale saabunud Rutt, Õie, Elsi ja palju inimesi, ning kärsitu haukumine boksis näitas, et agilitykoer on jälle kohal. Mina ei ole ikka veel õppinud ära, et rajal joostakse, mitte ei seista (nt koera tunnelist välja oodates ja järgmisele takistusele saates ma lihtsalt seisan selle asemel, et väikeste sammudega kogu aeg liikumises olla). Minu lohutuseks märkis Kristi, et edusammud on siiski olemas.:)

Rajad said jälle kompotiks kokku. Kommenteerin vaid mõnda huvitavamat/keerukamat kohta.

Esimesel (valgega) rajal kolm viimast tõket jooksime kahel moel - peale tunnelit kord ühelt, kord teiselt poolt tõkkeid. Mõlemad moodused olid ühtviisi joostavad.

Teisel (sinisega) rajal peale tõket enda eest slaalomisse saatmine. Õppides tundus keerukam kui tegelikkuses.

Kolmandal (punasega) rajal peale slaalomi olevalt tõkketl tunnelisse saatmine - vasaku käega tõkkele ja kohe pöörates enda tagant paremaga tunnelisse. Ka see tundus õppides raskem kui tegelikkuses.

Ert oli üsna kiire, stardis kamandas mind ja boksis kisas, kuid kuna jooksin täna ka Elsiga, siis võrdlusena tuleb tunnistada, et Elsil oli parem hoog sees. Oma koeraga joosta on muidugi lihtsam, kuna me mõlemad loeme teineteise kehakeelt paremini, kuid ka Elsiga oli väga mõnus jälle teistsuguseid võtteid katsetada. Elsiga tuleb rohkem takistuste juurde kaasa minna ning natuke rohkem teda nimepidi kutsuda. Ka palli viskamine kohe peale raja lõppu on mulle harjumuspäratu, mistõttu ootas Elsi raja lõpul juba kärsitult, millal ma selle asjanduse ometi taskust kätte saan.

Trenni tegid Emma, Lotta, Elsi, Rutt ja Ert.

Ilusat esimest adventi!

2011-11-27T15:35:00.001+02:00

Esimese advendi hommikul kallava vihma saatel koeraga parki jalutades mingit erilist jõulutunnet küll ei olnud. Kodus otsustasin selle jõulutunde siis ise tekitada ja otsisin küünlakolmnurga kapist välja. Küünlad põlema saanud, oli asi juba veidi teine. Jõulumütsi leidsin ka üles, võtsin juustutükid ja hakkasime pihta. Ert läks nii leili, et ei saanud aru ei käsklustest ega teadnud, kumb on preemiaks, kas juust või müts. Ütlen "istu", koer lamab, ütlen "lama", koer üritab küünalde alt läbi roomata, nii et kolmnurk lopendab seljas. Kui kiidan, siis haarab kord juustu, kord mütsi ja tahab mütsiga plehku pista. Aga jõulutunde saime sisse.:)

Jooksuaja toimetused

2011-11-23T20:34:00.001+02:00

Kuna koeral on jooksukas, siis eriti palju kusagil käia ei saa. Täna oli kohe imelik tunne, kui õhtul 18.30 kella vaatasin - muidu sel ajal algab ju trenn.

Pargis jalutame väga vara, kui koeri vähe ja vabal päeval ka pealelõunasel ajal, sest siis on park taas tühjem. Kui Kadriorgu õigel ajal minna, saab sealgi väga segamatult ja isegi veidi rihmavabalt liikuda. Peamiselt küll nina maas.

Mõnikord tuleb naljatuju ja siis joostakse näiteks lehti riisuva pargitöölise juurde mängu nuruma. Kutsun ta siis küll kohe enda juurde tagasi, kuid õnneks on riisuv tädi koerasõbralik ja küsib, kas koer soovib talle appi tulla. Aiamaal on see ju üks tema ametitest.

Nalja saab teha aga veel lapsikumal moel. Ma ei mäletagi, millal ta mul viimati mütsi peast tiris, igal juhul oli minu kummargil saapapaelte sidumine koerale äkki jube naljakas, mispeale mult müts äkitselt hooga peast hüpati ja seda siis piinati nii suus kui maas. Aga polnud vigagi, natuke kloppimist ja kõlbas jälle pähe panna:)

Jooksuka ajal on tulnud uus komme - õues kollaseid ajalehti lugedes tuleb oma jälg kuidagiviisi ka seinale jätta, sest ega ajalehed ainult maas vedele. Kui ikka päris isase kombel ühte jalga tõsta ei oska, siis mõlema jala korraga seinale ajamine on ju käkitegu. Trikkide õppimisest on kasu ka päriselus:)

Ühe igapäevaelus vajamineva triki õppimise veel juurde. Veidi vajab lihvimist, aga mõte on arusaadav ja tahe olemas:

Täna ostsin tegelasele jälle uue suure palli, sest see on praegu ainuke, mis lisaks poistele pea segi ajab. Las olla vaheldust. Viimane pall pidas vastu mitu kuud ja lootsin uuelt sama. Aga ei - pall läks katki vaat et kiiremini kui ta poest koju tuua jõudsin. Minu mõistus ei võta, milliseid palle ühele russellile küll vaja oleks. Väiksed, mis suhu mahuvad, ei sobi. Krobelised, kust mingilgi moel kinni saab haarata, samuti mitte, sest siis pole pall enam veeretamiseks, vaid närimiseks. Ainukesed on lastele mõeldud suured libedad pallid, kuid olenevalt olukorrast (pall jääb kuhugi kinni ja koer surub seda niikaua, kuniks hambad sisse saab või jääb mõni teravam koht pallile ette jms) lähevad needki varem või hiljem katki. Peab vist mõne mänguasjade hulgilao üles otsima - saab vähemalt odavamalt.

Trennis

2011-11-16T10:57:00.000+02:00

Nädal möödas ja taas eelmisega samanimeline postitus. Reedel algas veel jooksukas ka, nii et nüüd tuleb trennidessegi paus. Kuna tänaseks oli alles käimas jooksuka esimene nädal, tulime ikkagi kohale ja õigesti tegime, sest koer oli võrreldes eelmiste kordadega palju tublim (tavaliselt tal sõidabki jooksukale eelnevatel nädalatel katus rohkem kui jooksuka algul), tuli õhinal boksist välja ja rada läbides võttis mind võhmale. Nuuskis küll ka, aga eks jooksukas mängis omajagu rolli. Pealegi oli mõlemas tunnelis seekord vist midagi maitsvat, sest ka teised kadusid nendesse tükiks ajaks peitu. Seekord oli rajal jälle see metalljalgadega logisevam kiik, kuid ka see probleemi ei tekitanud. Maha ta tuli küll ettevaatlikumalt kui teiselt, kuid ei enda ega teiste tehtud kolksud selle kiige puhul tunda ei andnud.
Mina ise olin aga liiga töömõtetes, nii et koperdasin ja unustasin üleliia palju.

Rajad seekord ühepajatoiduna.

1 rada. Peale tunnelit slaalomisse saatmine - tuli leida paras kaugus, kuhu ise kaasa joosta. Kui temast liiga maha jäin, siis läks küll õigesti sisse, aga jäi justkui mõtlema, et mis edasi ... Kui liiga kaugele kaasa jooksin, siis tahtis valelt poolt siseneda. Nii et kui enamvähem teise-kolmanda posti juurest üritasin ta sisse saata, siis tuli slaalom ilusti, kuigi kiirus oli pidurdatud. 8.-9. tõkke vahel oli ka veidi keerutamist. Iseenesest tulid need meil puhtalt, aga eestlõikamisega mängisin lennukit, nii et koer tegi ilmatu suured kaared. Siin oli muide jälle see koht, kus üksi trenni tehes poleks midagi märganud ja arvanuksin, et kõik oligi OK. Kristi soovitas kas valssida või end kiiremini keerata. Mõlemad variandid toimisid:)

2. rada. Poomilt tunnelisse saatmine - algul sama käega (paremaga) väikse kaarega edasi tunneli poole ja siis kiiresti vahetada kätt. Teostatav, eriti rada õppides, aga joostes ikkagi oskasin sassi ajada ja juhtus täpselt see, mille eest Kristi hoitas - kui teda suurema kaarega eemale ei kutsu, läheb poomile tagasi. Ja kui mul juba üks koht sassi läheb, siis koperdan ka edasi, kuigi rohkem just väga keerukaid kohti ei olnud. Õigele lainele saan alles rada uuesti alustades. A-lt kiigele saates oldi küll mõned lõksud, nt kõrval tunnel, kuid sellega saime (vist) hakkama. Tõkete tagantpoolt võtmine vähemalt praegusel hetkel enam probleemiks ei ole. Olin vist ise rajal siiski suhteliselt ebakindel ja loivav, nii et Kristi lasi mul seda rada vist küll lõpmata kordi läbi joosta (hea, et keegi mu figuuri eest hoolitseb, kuigi Lumi ilusaks olemise puhul pakutud stritsel seda just ei näidanud), nii et koerale antud käsklustel lõpuks enam mõtet polnud - rada oli täiesti peas:).

3. rada. Kolmandale tõkkele oskasin koera kahel korral valesti saata - eest läbi ringiga taha ja kohe tagantpoolt üle. Seekord sain hea nõuande raja kõrval Kadilt - kutsu koera rohkem enda poole. No muidugi, see toimis kohe. Nr 7 tunnelist tõkkele saatmine tuli üle ootuste ilusti. Poomi läbis koer nii, et ise olin tunneli taga. Slaalomisse kohe ei saanud, sest tõke oli ahvatlevam, kuigi ka selle eest oli meid hoiatatud.:)

Kokkuvõttes oli mul väga tubli koer. Kahju kohe, et nüüd väike paus sisse tuleb.

Trenni tegid Rutt, Ert ja Hugo, harjumuspärastest kõrvalosatäitjatest rääkimata:)

Trennis

2011-11-09T15:49:00.000+02:00

Viimasel kahel korral on meil olukord üsna sarnane olnud - Ert on tõkke taga suhteliselt ükskõikne, esimesed taksitused läbib pooljalutades ja seejärel tuleb tuhin sisse. Täna oli siiski eelmisest korrast palju parem, sest meeleolu juba boksist välja tulles oli hea. Kuna ta tahab halli astudes absoluutselt kõiki kohalolijaid tervitada ja kui ta siis kohe boksi pannakse, siis on ka raja alguses mõtted mujal. Õnneks on agility tema jaoks ikkagi nii huvitav, et rajal unustatakse selle kõrval toimuv (kui tegu pole väljamõeldud kollidega).

Hakkasin mõtlema, et miks ma üldse iga kord neid radasid joonistan ja ega palju tarka välja ei mõelnudki. Ühest küljest harjumus ja teisest ehk teritab mälu, on sudoku ja ristsõnade eest.:), sest kodus seda kõike meenutada ja üles kirjutada on pole sugugi lihtne. Ja kui veel veidi takkajärgi analüüsida ka, siis on topelttrenn:)

Esimene rada. Kõige rasekm koht loomulikult peale slaalomit tunnelisse saatmine. Kui natuke temaga kaasa jooksin ja selge tunneli käsu andsin, siis kahetimõistmist ei tekkinud. Teine hea koht oli kohe järgmine takistus - A, peibutisena ees tunnel. Kui koera kohe väikse kaarega kutsuda ja hüüda pikalt "Aaaaaaaaaa" (mulle endale meeldis see koht:D), nagu mina seda tegin, siis saime ilusti. Vist ei üritatudki tunnelisse minna.

Teine rada. Täpselt vastupidine esimesele. Peale nr 4 tunnelit slaalomisse saatmine läks veidi konarlikult, sest esimesel korral ma jooksin temast liiga ette ja Ert läks sisse alles teisest vahest.

Kolmas rada. Tunnelist slaalomisse saatmine oli laheda nurga all. Andsin käsuks "ringi-sisse". Toimis, aga slaalom ise tuli aeglaselt, ilmselt mõjus vahetu hoo maha võtmine. peale nr 6 tõket eestlõikamisega tunnelisse saatmisel pidin hästi kiire olema nii jooksmise kui reageerimisega (mul ju need mõlemad rasked:)). Esimesel katsel põrutati A-le, teisel läks A-le ainult koera pilk, koer ise siiski tunnelisse ja kolmandal katsel oli vist rada jälle peas.

Trenni tegid Elsi, Ert, Rutt ja Hugo. Õie ja Lumi ja Hardi ja Anna muidugi ka. Vaid Emma ja Lotta peidavad end praegu poiste eest, olles kodus niisama ilusad. Mul oli hea meel, et Ert Õie peale vaid paaril korral kergelt mögises, kuid üldjuhul ei teinud temast väljagi, isegi mitte siis, kui Õie ta koti ees tantsiskles.

TERE:)

2011-11-09T15:08:00.001+02:00

Aega võttis, aga asja sai.

Haugub ka, aga helilindil jääb see pigem kui viirpapagoi siutsumine, nii et seda veel kuulda ei saa. Veel hüütakse "Etu", mis ilmselt tähendab Ertu, aga mine sa tea.... mikrofoni ees hoitakse nokk kinni (tähelepanelikult kuulates käib sest videost "Etu" üsna kiirelt ja segaselt siiski läbi).

E-tibid vanaema Kristi sünnipäeval

2011-11-04T18:02:00.000+02:00

Kas see oli Kristil nüüd eelmine või järgmine sünnipäev, ma aru ei saanud, aga vahet ju pole, kui on palju koeri koos, saab torti ja on muidu lõbus. Tore oli ka see, et üle hulga aja said kokku suurem hulk e-tibisid (puudujaks vaid Elli). Isegi üks pilt õnnestus saada, kus kõik neli enamvähem peal:

Aga alustame algusest. Kõigepealt nägi kord ette Stina juuksurisalongi külastust. Paraku oli tegemist meestejuuksuriga, kuid mina julgesin seal siiski ainukesena ka vastassugupoolt esindada (näljasena töölt tulles ja maasikašampusega alustades pole see ju mingi ime) ja sain endale pähe pidulikud rull-lokid (meestesoenguid loodan Kristi albumist näha):

Maasikašampuse, võileiva- ja küpsisetordi juurde kuulus ka agility MM-i videokokkuvõte. Kohe näha, kes agilityst kõige kauem on eemal olnud ja seda nüüd heldimusega vaatab:

Maari oli jälle kasvanud, nii et esmapilgul ei tundnud ma teda äragi. Ja kui palju ta juba jutustab - ikka autod ja tööleminek ja muu selline, ühesõnaga väga kaasaegne:)

Ka Ert oli Maarist vaimustuses, kuid talle üles hüpates olid need kaks ühepikkused, nii et parem oli mängida käpuli.

Ert uudistab, mis Maaril ja Annal põnevat on:

Trevor saab läbi kõigiga - nii koerte kui lastega...

...ja veel väiksemate lastega, siin koos Hardiga:

Emily ja Lumi:

Ert ja Lumi. Miskipärast keeras Lumi end nii Emily kui Erti ees selili:

Elsi palli töötlemas:

Trevori popp kaugjuhitav mänguauto koertele väga ei meeldinud, kuid kohati tekitas see siiski jahikirge:

Õhtu lõppedes olid koerad üsna väsinud.
Siin mõned Emma ja Lotta puhkehetkede stiilinäited. Siitilinäide 1:

Stiilinäide 2 - kord Lotta peal ja Emma all:

Stiilinäide 3 - siis Emma peal ja Lotta all:

Ert puhkab vaatega ukse poole - iial ei või teada, millal Sven seda avama hakkab:)

Lumi oma boksis:

Lexil õnnestus õhtujooksul vist küll kõik süled läbi istuda - kus aga vaba koht oli, sinna ta end sättis:

Üldine plaan kah, kus lõpuks nagu muuseas ka päevakangelane näha:)

Tänud mõnusa õhtu ja toreda seltskonna eest! Svenile ka küüdi eest! Muide, kui kodu juures autost välja astusime, lõi vastu päris karge õhk ja udu. Ei tea, kas talv hakkab paistma. Eelmine aasta samal ajal oli lumi juba kaks korda maas olnud.

Agility trenn

2011-11-02T17:40:00.000+02:00

Selline suhteliselt aeglane ja ebakindel koer oli mul täna. Vaatas enne rajaletulekut muudkui kõrvalplatsile, kus tõepoolest trenni tehti, aga midagi väga jubedat sealt küll kõrvu ei hakanud. Kui suured koerad poomil jooksevad, siis on see hääl võrreldes russellitega muidugi teine, aga ega ma täpselt teagi, mis minu preilile just meeltmööda polnud. Imelikul kombel sai tai raja keskel siiski hoo sisse ja nii peaaegu igal korral. Alguses mossitas tõkke taga, siis venis sealt kuidagi üle ja poole peal hakkas äkki kihutama, eriti tunnelist kas A-le või poomile. Proovisime mitmeid mooduseid tema ergutamiseks - koos jooksma hakkamist, teiste poolt koera kinnihoidmist tõkke taga, nii et mina tantsin maiusega teisel pool (koera poolest võisin tantsima jäädagi), kadedaks ajamist (loe: Lumiga mõne tõkke jooksmist), aga eriti palju polnud abi ühestki. Koer tuli rajale küll, aga tõkkeid võttis nagu muuseas. Nagu öeldud, siis raja keskel tuli vaim siiski iseenesest peale. Tuju läks aga eriti heaks alles siis, kui Sven trenni lõpus halli astus. Üldjuhul Sven=auto tõepoolest, aga hallis treenides on meil kojuminekuks ka teisi mooduseid, sh ühistransport. Ja muide, õues, kui autodest paar sammu möödas oleme, tuleb see koerale meelde, sest mingit mokk-viltu-nägu enam ei tehta, vaid sibatakse ilusti mu kõrval edasi.

Tegin rajad ka, kuigi analüüsima neid ei hakka, sest pearõhk läks motivatsioonile. Kõige aeganõudvam koht oli vast teise (sinised nr-d) raja esimesed tõkked, mida saime proovida mitut moodi - küll ühel, küll teisel pool nr 2 tõket seistes. Tõkke taga seistes tahtis Ert ka muidugi samalt poolt tulla.

Trennilisi oli vähe. Vaid Lotta, Ert ja Hugo. Lexi ja Lumi näitasid rada ette ja Hardi oli niisama nunnu:)

Friidal katsikul

2011-11-01T10:04:00.000+02:00

Siin on Friida väike pere - 10 täpselt ühe kuu vanust kutsikat.

Tüdrukud:

Poisid:

Tahaks juba veidi iseseisvust:

Söögipaus. Friida hüppas aedikusse ja seal kus ta seisma jääma juhtus, kutsikad ta ümber piirasid:

Piimabaar pandi kinni - emme lihtsalt astus minema:)

Ainus omanäoline:) - valgete täppidega tüdruk:

Aivo Oblika loeng koerte koolitamisest

2011-10-30T22:53:00.000+02:00

EJRTÜ korraldas loengu koerte koolitusest, lektoriks AivoOblikas, loengu pealkirjaks „Koolita koer kuulekaks ja säravaks“. Aivo Oblikast olin muidugi kuulnud - nii ajakirjanduseja teleri kaudu kui ka kunagi ammu pooljuhuslikultühel koeraüritusel, kus ta oma sõnavõtuga väga positiivselt meelde jäi. Koertekojast rääkimata – kes seal kolab, teab, mida mõtlen. Loengust endastei osanud ma ette midagi arvata, eriti kuna see oli korraldatudrussellitele, kuid Aivo Oblikat teadsinrohkem teenistuskoerte koolitajana, juttude põhjal ka koolitajana, kes kasutab mitte kõige pehmemaid koolitusmeetodeid. Regasingi end alles viimasel päeval. Ja eikahetse. Ülimalt kaasakiskuv, ohtrate ja vaimukate näidete varal esitatudloeng. Isegi mina ei vaadanud kordagi kella:)

Loeng oli üles ehitatud peamiselt rõhuga kutsikakoolitamisele, kuid pidevalt rõhutades, et kõike seda saab õpetada ka vanemalekoerale, kui pole just plaanis tipptasemel võistlema hakata.

Mõned lihtsamad tähelepanekud, mis kirja sain (olen halb konspekteerija, kuna nii läheb mul suur osa kuuldust lihtsalt kaduma):

-Milline tõug on koolitatav? Tegelikult kõik tõud. Kõige tähtsam, et koer saab aru, mida temalt tahetakse.

-Kunagi ei tohi mõelda, et nüüd on ühe või teise koeragasaavutatud lagi ja edasi liikuda pole mõtet (naerukoht: just loengusaali uksetaga mainisin Tiiale, et minu koer on otsustanud A2-e püsima jääda:)).

-Koer ON karjaloom (kuigi seda teooriat on palju ümberpüütud lükata) ja ta soovib karjajuhile meeldida. Et säilitada karjajuhipositsiooni ei pea ilmtingimata pingsalt jälgima esimesena söömist või uksest väljumist vaid lihtsalt olema karjajuhtigas olukorras. Selle kohta olid väga elavad näited Aivo enda koertest, kuidas isegitema oma aastatepikkuse koolitajastaaži juures võib mingil hetkel koera endastkõrgemale lasta. Mis siis veel minust rääkida…:P (Kui Aivo tõi mingeidekstreemsemaid näiteid probleemsetest koertest või vigadest, mida tehakse, siislisas pea alati juurde, et russellitega pole see probleem nii suur, kuna nad onju väiksed. Ja ma ei saa sellele vastu vaielda, sest pole omanud suurt koera:))

-Jahikoertel on saagiinstinkt karjainstinktist suurem. Ka onjahikoerale omane teatud mõttesebakindlus, sest jahil olles peab ta olema alati valvas.

- Maius olgu motivaator, mitte fiksaator.

-Nii kiirelt kui koer jookseb kassile järele, peab tavõistlustel reageerima käsule SIIA. Lihtsalt üks väga hea võrdlus mu meelest.

-Kõik koerad tahavad ja peavad mängima. Mängida tulebkoeraga igas eas, mitte ainult kutsikana. Et „minu koer ei mängi“ või „minukoer on ainult pulgakoer“, on müüt. Mänguasi peaks olema võimalikult lihtne jaselleks ei pea olema lemmikloomapoest ostetud hirmkallis sinine elevantJ, vaid alustusekskõlbab ka vana T-särk või rätik, hiljem võib lisanduda midagi, mis haaretraskendaks. Mängimisel tehtud vigade ja loomapoes müüdavate mänguasjade kohta käisid ka väga ilmekad ja vaimukad näited.

Kokkuvõttes - kuigi osa kuuldust oli tuttav, sain väga palju mõtlemisainet. Kui ise seda kõikeaktiivselt ei kasuta, on kordamine alatihea. Mu eelmised koerad olid lihtsalt perekoerad, kelle koolitamine piirdus sõnadega siia-istu-anna käppa, Ert aga on esimene koer, kelle ma võtsin teadmisel, et hakkan teda koolitama ja temaga mingil alal veidi aktiivsemalt tegelema. Olen tema kasvatamisel/koolitamisel teinud palju vigu, millele sainkinnitust ka kuuldud loengust, kuid leian, et kõik tarkused ei tule raamatutest,vaid palju tulebki omal nahal läbi proovida ja oma kogemustest (vigadest) õppida. Ja hea on ka, kui midagi meelde tuletatakse,või kui saad teada, et oled midagiõigesti teinud (või vigadest õppinud). Ka seda andis kuuldud loeng.

Suured tänud Aivo Oblikale ja EJRTÜ-le!

Jutulind hoos

2011-10-29T12:29:00.000+03:00

Petjal läheb päris hästi, kuigi mõni aeg tagasi kiskus ta end jälle paljaks. Seekord siiski ilma näilise põhjuseta, sest tuju on tegelasel hea - sööb, ronib ja jutustab vaheldumisi.) Uue asjana üritab nüüd ka sahtleid avada - nii kaugelt kui pääseb. Mõnikord lendab põrandale ja siis ronib kiiresti teiste lindude puuri külge ja ikka võimaikult lae alla, kust alla tuleku suhtes on kategooriline vastus: "ma ei tule alla."

Suled on nüüdseks hakanud jälle tagasi kasvama, kuid punane saba, mis seekord samuti maha niideti, on kasvamisega visa. Kui hallid suletutid turritavad juba kõikjal, siis sabas ilutseb vaid üks vilets punane toru.

Üks jutunäide ka. Mingit mõtet või arusaadavat sõna peale "kuku" siit ei leia, aga tema omaloodud sõnu tuleb järjest juurde.

AG-trenn

2011-10-26T21:46:00.000+03:00

Tänu Tiinale sain esimese raja ka liikuvasse pilti. Kuna Ert oli siin aeglane, siis teiste radade ajaks unustasin fotoka ära. Tegelikult läks aga nii, et mida rada edasi, seda kiiremaks ja motiveeritumaks muutus koer. Esimesel rajal mõjus talle enne teda jooksnud ettenäitaja Lexi tekitatatud kiigekolksud (koer tõmbus kohe boksi ja sealt heal meelel välja ei tulnud), kuid õnneks ise kiigest ülejooksmine siiski probleem polnud ja esimese raja kolmas katse, kui Kristi teda kinni hoidis ja mina maiusega õhutasin, tuli juba päris ilusti.

Esimene rada:

Teiste radade ajal võtsin koera vahepeal boksist välja, et ta saaks rada ja kiiget vaadata. See parandas asja kohe ning järjest kiiremaks koer muutus.

Eraldi radasid analüüsida hetkel ei viitsi, aga hästi mõnusad ja omamoodi vimkadega olid nad küll. Nt tunnelist kord A-le, kord poomile saatmine, peale slaalomit kotti saatmine jne.

Teine rada. Siin me ei pannud kontaktpindade alla maiuseid, kuid seetõttu otsis koer neid sealt kaua ja see võttis veidi hoogu maha.

Kolmas rada:

Trenni lõpupoole tulid kõrvalplatsile paar suurt koera, kes minu omale ilmselt ei meeldinud, kuid erinevalt kiigekolksudest mõjuvad sellised asjad vastupidiselt - koer muutub agilityhulluks:) Nii et radade lõpus, kui iseseisvalt mõned rajajupid läbimisime, oli koer juba täiega agilitylainel - tuiskas rajal ja kamandas mind. Slaalomil võttis Kristi võrgud ära, et seda vabalt harjutada. Proovisin mõlemalt poolt sisenemist ja seda nii otse slaalomisse saates kui mõne muu takistuse järel väikse nurga alt - kõik tuli väga ilusti. Nii et trenn lõppes väga positiivse meeleoluga ja koeraga jäin üldiselt jälle rahule. Muidugi teistelt maiusenorimist võiks vähem olla, aga no mis sa teed, kui teiste maiused alati paremad on ja kui neid siis ikka kukub ka, siis kus sa saad ainult agilityle ja oma perenaisele keskenduda.:) Siit jälle ülesanne - kontakti on vaja parandada.

Ma ei tea, kas nüüd hakkab iga kord kooki saama, aga tundub küll nii, vähemalt täna hoolitses Marit jälle meie kõigi figuuri säilimise eest.

Väikest jääkarupoissi saime ka kõik nunnutada:

Trennis olid Emma, Lotta, Ert ja Hugo (loodan, et seekord kedagi nimekirjast välja ei jätnud, vabandused siinkohal Hugole, kes eelmine kord oma kahejalgse venna varju jäi) ning ettenäitajatena Lexi ja Lumi.

Kadriorus

2011-10-24T22:23:00.000+03:00

Tegime üle hulga aja väikse sügistiiru Kadriorus. Kuna just eelmisel päeval oli seal puude otsas jalutamas käinud hulk Lexberrysid (Loe SIIT ja vaata pilte SIIT), siis tahtsime meiegi selle lõbu ära kaeda, aga võta näpust. Juba olid keelavad lindid ees. Ert läks siiski asja uurima, ilmselt tundis sugulaste lõhna:)

Lehemängudeta pole Kadriorg see, mis ta on:

Üleval Kumu juures leiti äkki midagi kahtlast ja mõne sekundiga oli ilusa muru sees ilus auk. Õnneks tuli buss enne kui mupo:)

Vaade Kumu juurest linnale - kodu peaaegu siinsamas :)

Kuidas ma üksi külas käisin

2011-10-22T10:14:00.000+03:00

Tänane päev kohe oli teistsugune. Perenaine askeldas natuke teisiti ja mukkis ja sättis ennast tavapärasest kauem, mis tähendas igal juhul midagi... Siis helises uksekell ja tuli külla mu perenaise pinginaaber (nagu ma varemgi olen maininud, siis nii kummaline kui see ka ei tundu, mu perenaine on tõesti kunagi koolis käinud). Mul oli muidugi väga hea meel ja arvasin, et see ongi nüüd siis pidu või midagi sellist, kuigi inimesed olid sellist nägu, et lähevad kuhugi ilma minuta. Aga kohe helises uksekell uuesti ja teate, kes trepist üles ronisid... mu vanaema ja vanaisa! No Kristi ja Martti ikka! Nüüd olin nii üli-hüper-super rõõmus ei teadnud, mis peale hakata.:) Inimesed rääkisid midagi, vahtisid seda pooletoobilist Petkat ja siis äkki toodi minu boks välja. Kuidagi kahtlane tundus, et perenaine end kaasa ei sättinud, aga mulle öeldi, et õues on auto, nii et rohkemat vaja polnud. Ja teate, kuhu me sõitsime - koos Lexi ja Lumiga Emma ja Lotta juurde. Jalutasime seal ja mängisime ja siis tuli see titt Õie ka veel sinna. Mu vanaema kodukal oleme kõik nädalapildis kah.

Lõpuks olin ma päris väsinud, kuid Emma-Lotta juures teatavasti voodisse magama ei lubata:), nii et kui ma ükskord jälle autosse istusin ja koju sõitsin, olin väsimusest ja muljetest veidi segaduses ja ei saanud pimedas koridoris õieti aru, kus ma olen:) Kodus käisin ka ettevaatlikult ringi ja kontrollisin, kas kõik on alles. Kõht oli hirrrmus tühi ja peale sööki kobisin kohe pehmete linade vahele tuttu.

Lexberryde sisetrenni hooaeg on alanud

2011-10-19T21:28:00.000+03:00

AG-trenni ei teinud me nüüd kokku kolm nädalat (v.a iseseisvalt maal). Enam ei oska õieti blogigi kirjutada, mis siis veel trennianalüüsist rääkida. :)

Täna siis algas ametlikult sisetrenni hooaeg ja nagu sellistel puhkudel ikka, pidulikult. Tähistada oli palju: osa trenniliste agility MM-l fännina kaasaelamist, Lotta tiitliterohket näitust läinud nädalavahetusel, Hugo kahejalgse venna, veidi üle 1 kuu vanuse saba ja kõrvadega jääkarukostüümis Hardi esmakordset trenniplatsi külastust ja võib-olla midagi veel... Igatahes süüa-juua oli palju! Nagu ikka, jõudsime joosta ka ja isegi kolm rada. Trennilisi oli ka päris palju - Emma, Lotta, Elsi, Rutt, Ert ja Hugo. Lexi ja Lumi muidugi ka ja pealtvaatajana isehakanud "russell" Õie, kes seekord enam väga palju kasvanud polnudki. Küll aga olid teravnenud tema hambad, kuid sellest saab juba Kristi rääkida;)

Ert oli mõnusalt hakkamist täis. Kõik ju tuttavad näod, keda valdavas enamuses kaua näinud pole. Kärsitu tagumiku kergitamine stardis ja kisa boksis olid jälle märksõnadeks.

Esimene rada. Alguses ei saanud Ert just väga kiirelt vedama, ilmselt olid head söögilõhnad ja tuttavad inimesed raja kõrval huvitavamad, kuid peale A-d hakkas asi juba minema. Seal tuligi esimene raskem koht, kus koer tuli suht ahvatlevalt tõkkelt mööda, tunnelisse saata. See läks meil siiski ilusti. Järgmine keerulisem koht oli 8.-9. tõkete vahel. "Vahele" käsk iseenesest probleeme ei tekita, kuid nr 9 tõkkelt koera korralikult poomile saatmiseks ei tohtinud ma liiga nr 9 tõkkesse kaasa joosta. Muidu tegi koer enne poomile minekut ümber oma telje väikese ringi. Kui suutsin ta õiges kohas (nii, et ise enne tõkketiibu seisma jään) üle tõkke saata, läks edasine väga ilusti.

Teine rada. Raskem koht peale nr 5 tõket väiksema kaarega tunnelisse saatmine. Muidu tuli see koht küll puhtalt, aga peale tõket tehti hirmus suur kaar. Põhjuseks see, et mina ei näidanud teda juba üle nr 5 tõkke saates piisavalt kehaga tunneli poole. Teine alguses keerulisena tundunud tunnelist A-le saatmine ise teisele poole tõket jäädes mingeid probleeme ei valmistanud (esimesel katsel lihtsalt unustasin ära, kuhu pidin jääma ja jooksin temaga peaaegu tunneli otsani kaasa) - ise jooksen peaaegu A-ni ja kui koer tunnelist väljub siis kohe ülessirutatud käega saadan ta A-le.

Kolmas rada. Puterdamist oli peale poomi 8.-9 tõkkega - kas valssida või teha eestlõikamist. Meie tegime eestlõikamist, sest see tundus mulle lihtsam. Alguses jäin nr 9 tõkkele saatmisega veidi hiljaks, kuid teisel katsel tuli juba ilusti. Sellel rajal tundus mulle jälle, et teisel katsel oli koeral rada peas:) Igatahes peale kaht esimest tõket lennati selise hooga A-le, et mina vist isegi ei jõudnud käsklust anda. Poomi juures hakkas mul juba võhm välja minema:)

Jäin trenni ja koeraga väga rahule. Iseendaga ka:)

Aiamaal õunu korjamas

2011-10-08T10:50:00.000+03:00

Kreegid on otsas, aga õunu jätkub. Tiina nimelised õunad viivad keele alla!

Ert on igati abivalmis. Õunapuu oksad on nii madalale vajunud, et erinevalt kreekidest pole siin isegi hüppeoskust vaja, muudkui võta ja tiri:)

Need iludused lendasid meie maa kohalt üle pidevalt, kuid kahjuks nii kõrgelt, et korralikku pilti ei saanud:

Tegelikult meeldivad õunad vaid perenaisele, Ert oli puu all vaid olude sunnil:) Õige maaelu käib ikka käsikäes veemängudega:

Agilityt tegime ka. Slaalom läks jälle hästi kenasti. Nüüd on päris trennidega väikse paus, sest tegijad on kõik Agility MM-l, mis toimub 07.-09.10.11 Prantsusmaal. Hoiame pöialt!

Bussiga maale sõites istub Ert korralikult mul süles (see pole pildistamise jaoks poseeritud, sest nõndaviisi ta enamus ajast istubki, kui kotti kaasas pole - aiamaa buss on ühistranspordist ainuke, millega sõita kõlbab. Seal ei teadustata peatuste nimesid ja seal ei paugu uksed). Vaid maalt ära sõites on ta pahane ja keerab end bussis võimalikult väikseks ja kägarasse.

Lotta käis külas

2011-09-30T10:36:00.000+03:00

Üle hulga aja:)

Kuni Tiina juuksuris oli, koerad vaid mängisid, mängisid, mängisid.

Hetkeks oli ka puhkepause....

.... ja seda isegi üheaegselt

kuid kohe läks mäng jälle edasi

Mida kiiremini Tiina juuksed kasvavad, seda lõbusam koertel ja minul ka:)

Hullud Lexberryd treenivad iga ilmaga

2011-09-29T10:56:00.000+03:00

...tulgu taevast või pussnuge:)

Sõitsime tibutava vihmaga Emma-Lotta seltsis taas julgelt trenni, kuna teadsime - platsile jõudes on vihm üle ja päike väljas. Seekord see päris nii siiski ei olnud. Äkki polegi asi platsis, vaid hoopis treeneris, kes täna mõjuvatel põhjustel veidi soojemas ja mugavamas kohas viibis (siinkohal õnnitlused!)? Mine sa tea... Aga taevas oli platsile jõudes siiski selgem ja väike seenevihm ei sega ometi korralikke Lexberrysid.

Koerad A alla vihmavarju ja rada ehitama (pildistatud moblaga vihmas ja peaaegu pimedas:P)!

Tiinal oli rajaidee olemas ja nii me tema juhendamisel kolmele Lexberryle mõnusad jooksurajad valmis seadsimegi (teine täpselt vastupidine esimesele).

Oo, kui rahule ma täna jälle oma koeraga jäin. No nii tubli vee- ja agilityloom on mul! See, et tal viimasel ajal trennides hea hoog sees, pole enam üllatus, aga kiirus ja puhtus käsikäes on lausa super! Juba esimese raja jooksusirgel sai ta hea hoo sisse, peale 5. tõket vahele käsklust jõudis sellest hoolimata ilusti kuulata ning peale 6. tõket ringi ja slaalomisse minek (kuigi mitte just raske nurga alt) võttis mind lausa tummaks - sellise hooga puhast slaalomisse sööstu ning selle kiiret läbimist üheskoos pole meil vist veel olnud. Pidasin ikka slaalomit, eriti sisenemist komistuskiviks, kuid tänane lõi mu kahtlused ümber. Ka teisel rajal ei pidanud ma talle peale "sisse" käskluse mingit käemärki näitama ning lõpus veel paar korda ainult slaalomit tehes oli seis sama - mõlemalt poolt hooga täiesti puhas sisenemine! Muidugi oleks see pidanud meil juba aastaid tagasi selge olema, ei teagi, miks see nii kaua aega on võtnud. Teise raja viimane sirge oli ka eriti äge - koer kimas must hulk maad ees ja peale 6. tõket justkui jäi korra mind vaatama, kuid "hopp edasi" käsklusest täiesti piisas. Viimastel aegadel on ta sel puhul, kui mina maha jään, lihtsalt nuuskima hakanud, aga täna oli agility täiega esikohal!

Metsajalutuskäik pimeduses toimus rekordiliselt väikse koerte arvuga, sama palju kui neid trenni tegi, jalutas ka metsas - Emma, Ert ja Lotta vaid kolmekesi. Tiinal oli seekord kaasas ülihea valgustusvõimega taskulamp ja veidi üle poole maa jalutanud, õnnestus tal sellega isegi kaks vastutulijat ära ehmatada. Kaks pimedat, nagu me oleme, üks ajutiselt, teine päriselt, muidugi ei näinud, mis asjad meil seal teepeal ees on ja kui Tiina neid juba piisavalt kaua valgustanud oli, siis julgesin ma kahelda: äkki on inimesed. Panime koerad ruttu rihma, kuid inimesed hakkasid juba niigi meie eest põgenema. Siis silmasime ka nende autot ja korraks jõudsime inimestele uuesti peaegu sappa, kuid ilmselt pidasid nad kaht taskulambi ja kolme koeraga vastutulijat kas jahimeesteks või politseinikeks või muidu kahtlasteks tüüpideks, nii et ohutum oli meie eest põgeneda:)

Selline tore jalutuskäik pimeduses.

Aiamaal kreeke korjamas

2011-09-25T10:55:00.009+03:00

Terekest kah, Ert siin, käisin inimesi abistamas.

Tähelepanu, valmis olla....

....hüppan

Peaaegu sain kätte:

Tegelikult mulle ei maitse need sinised hapud asjad üldse....

Kaevata on ka tore, eriti inimestega koos.

Üks tore uudis on aiamaal see, et meie naabrikoerte Karu ja Wifi sage külaline bernhardiin Hummer, teate küll, see keda ma alati õpetama pidin ja kes üldse õppust ei võtnud, vot tema kolis meie maalt ära, hoopis palju kaugemale ja käib Karu ja Wifi juures ainult väga harva ja seda ka koos oma inimeste ja autoga, mitte enam üle oma koduaia hüpates, kui ise tahab. Ja tänu sellele julgeb mu perenaise ema mind aiamaale kaasa võtta ka siis, kui mu perenaist kaasas pole. Lahe, eks! Ma küll ei tea, mida ta kartis, sest küll mina teda juba Hummeri eest kaitsnud oleks, aga noh, inimesed ei saa alati kõigest aru. Vot sedasi siis.

Päikseline AG-trenn ja öine jalutuskäik:)

2011-09-22T11:31:00.000+03:00

Nagu kaks eelmist kordagi, ei lubanud eelnev päev midagi konkreetset, pigem siiski vihma. Kui selgus, et Emma-Lotta meid taas oma auto peale mahutavad, sadas taevast kerget uduvihma, meie õue astudes aga peaaegu padukat, nii et auto peale istudes olime juba üsna vihmast võetud. Mis selgus aga trenniplatsil? Niipea, kui olime koerad autost välja võtnud ja end soendusjalalutuskäigule hakkasime sättima, siis usute või mitte - tuli päike pilve tagant välja. Vihm oli sealkandis ammu unustatud. Ma ütlen, see TSKK plats on kuidagi väga õnnestunud koha peal:)

Kohe alustuseks pakkus Kristi kooki ja teed, kuna tegemist oli selle aasta viimase välitrenniga koos treeneriga. Järgmine neljapäev jäeti õpilaste endi otsustada, kes ja kas omapäi viitsivad.

Ert on viimasel ajal trennis küll alati hakkamist täis, aga täna oli ka vaidlus "kumb on meist inimene" stardis jälle päevakorras. Kuna tahtsime radadega siiski võimalikult kiiresti ühele poole saada, et veel enamvähem valges jalutada, siis pikka näitemängu me seal tõkke taga ei teinud. Lihtsalt loobusin teda istuma sättimast ja hakkasime kohe jooksma. Seekord me märja tõttu jälle kontaktpindu ja tunneleid ei kasutanud (nädalavahetusel aiamaal libises Ert märja tunneli pealt kaks korda järjest maha ja tulemuseks murdunud küüs ja verine käpp, mis siiani tunda annab), vaid keskendusime tõketele ja slaalomile.

Esimene rada. Peale nr 4 tõket eestlõikamisega slaalomisse - õnnestus päris hästi. Muu osa vist ka enamvähem, kuigi slaalomis jättis paar pulka vahele, mistõttu kaotasin mina kohe pea - kas parandada viga ja minna edasi või alustada uuesti ja mõttetöö tulemuseks oli meelest läinud rada:P

Teine rada. Keerulisem kui eelmine, seda just nr 9, 10, 11 tõkete rägastik. Ega ma päris hästi peale 10. tõket temaga sammu pidada suutnudki (parema käega saata 10. tõkkele ja edasi joostes ja kätt vahetades kiiresti 11.-le), st sooritus tuli puhas, aga mitte ilus. Alustasime nr 1 tõkkest teiselt poolt ringi käsklusega - nii oli endal mugavam ja vaidlus stardis jäi ka ära.

Koeraga olen taas väga rahul. Kui võistlustel ka selline koer oleks! Eks mu enda närvipinge ole seal ka teine ja koeral on juba suuremat rahvamassi kohates eelarvamus asjast olemas. Usun, et pausi pidamine õigustab end ja mul on hea meel, et suutsin meid nii slaalomi- kui tunnelivõistlusele regamata jätta. Ametlikud olen kohati isegi unustanud, kuigi radasid, tulemusi ja teiste mõtteid võistlustest jälgin alati huviga.

Trenni tegid 4 russelli - Emma, Lotta, Ert ja Rutt, kuid jalutuskäigul oli russelleid juba 8 pluss isehakanud ibizast nunnu-russell, kes oli JÄLLE kasvanud.:)

Jalutuskäigu ajaks oli veel veidi valge ja kuigi metsavahel korraks kahtlesime, kas ikka teeme kogu ringi ära, oli enamiku otsus siiski suure ringi kasuks. Õnneks on meil valged koerad, nii et kui muud ei näe, siis valgeid laike ikka. Kuigi ka need laigud kadusid vahepeal jälgi üles võttes metsa, isegi Ert, kes sealsetel jalutuskäikudel just väga jahialdis pole olnud, aga ju paneb pimedus teised meeled paremini tööle. Viimasel metsavehelisel teelõigul, kui oli juba kottpime ja platsi poolt tuled nagu valgus tunneli lõpus paistma hakkasid, ei saanud Ert algul aru, mis hele värk see seal on, mida enne olnud pole ja üritas selle imelikku olevuse poole lõrrata. Ei teagi, kas lõpuks taipas, millega tegu või lihtsalt tuli muu asi vahele.

Väga vahva trenn ja veel lahedam jalutuskäik! Tänud Emma-Lotta perele küüdi eest platsile ja Rutti & Co perele küüdi eest koju!

Sõbralik kohtumine pargis

2011-09-18T10:49:00.000+03:00

Pean kohe kirjutama, kui armas kohtumine meil täna kodu lähedal pargis toimus. Olime juba veidi aega jalutanud, kui silmasin eemalt üht tricolor russelli lähenemas. Lähemale jõudes nägin, et tegu on karmikarvalise poisiga. Mu esmane mulje oli - küll on Ertule sarnane näomuster ja et nii ilusat russelli ma pole meie pargis veel kohanud:). Küsisin, kas on noor. Jah, noor. Kuna koeraga jalutav proua eesti keelt ei rääkinud ja minu venekeelsed sõnad takerduvad alati, kui neid ootamatult kasutama pean, siis ei hakanud ma rohkem küsima. Koerad nuusutasid teineteist sõbralikult ja siis ütles proua koerale: "lähme edasi, Porto." No muidugi Porto, kuidas ma küll kohe ei taibanud! Kuigi ma pole Portot peale tema emakodust lahkumist näinud, olen ometi näinud pilte ja imestasin nüüd, et teda kohe ära ei tundnud. Nüüd sain ma ikka mõne venekeelse sõna suust ja küsisin, kas tegu on Emily pojaga. Proua vastas, et ta ei tea täpselt, sest koer kuulub tema pojale. No ega sel tähtsust polegi, olen niigi kindel, et see vahva poiss oli Erti õepoeg. Porto on tõeliselt ilus koer, ei väsi ma kordamast. Mitte ainult värvidelt, kuna mulle lihtsalt meeldivad tricolorid rohkem, vaid ka oma karvatüübilt ja proportsioonidelt. Taas tuleb tõdeda - küll Eesti on ikka väike, sugulasi igal pool:)

Väga armas hommikune kokkusaamine!

Vot sellisena nägin mina seda ilusat poissi viimati:)

Veidi pidulikum AG-trenn

2011-09-15T16:58:00.000+03:00

Vihma sadas terve pärastlõuna, kuid õnneks võeti meid jälle kenasti Emma-Lotta auto peale ning kella 18.15 paiku trenniplatsile jõudes ei tulnud taevast küll vist ühtegi tilka. Hea, et ikka otsustasime platsile minna, kuigi varuvariandiks oli sõit emme-Lexi juurde ja võimalusel seal koertega veidi jalutada.

Kuna olin hiljuti jälle vanemaks saanud, võtsin selle tähistamiseks kaasa natuke põske pistmist ning mulle ulatati taas Hello Kitty teemaline kingitus. Miks just Hello Kitty, ma täpselt ei teagi, sest kuigi mulle kassid meeldivad, pean end rohkem koerainimeseks, aga ju ma näen lihtsalt nii hea välja, et juba teist aastat selline nooruslik kingikott.:) Aitäh, sõbrad!:) Ja nagu ikka, oli pidulauaks Kristi auto.

Peateemaks oli ikkagi trenn, kuid plats oli pool päeva ladistanud vihma tõttu nii märg, et me tunneleid ja kontaktpindu täna ei kasutanudki, vaid jätkasime eelmisel korral alustatud Tumanova koolituselt saadu õppimisega - peale slaalomit tõkkele saatmisega, nii et ise jääd slaalomi taha (1. rada). Algul Ert jälle veidi mõtles, kas minna tõkkele või edasi, kuid maiuse tõkke taha panemine aitas ning seejärel oligi koeral rada peas. Mina võisin peale slaalomit kuidas tahes talle tõket näidata või selle ka näitamata jätta, koer läks sinna igal juhul:).

Teisel rajal oli slaalomisse saatmine muidu üsna raske nurga alt, kuid Ert teatavasti sellises kohas hätta ei jää - miskipärast läheb meil tagant slaalomisse saatmine alati paremini. Raskem koht oli peale slaalomit koer ringiga tõkkele saata nii, et annad talle ringi ja hopp käsu ja jooksed ise koera poole vaatamata edasi, nii ainult parem käsi on tõkke poole suunatud. Ütleme nii, et kolmandal katsel oleks see mul juba ilusti õnnestunud ja tegelikult õnnestuski, ainult et koer oli juba eelmisel ringil raja jälle pähe õppinud, nii et vahet polnud kas ja mida ma talle näitasin või kas üldse rajal olin:).

Trenni tegid Emma, Lotta, Ert ja Rutt.

Jalutuskäik toimus ka ja seekord oli meie seltskonnas hoopis uutsorti "russell" - varsti kolme kuuseks saav ibiza podenco kutsikas Õie. Vahetult enne pimedust õnnestus mul ülisuurt iso kasutades Õie enamvähem arusaadavate piirjoontega ka ära jäädvustada. Ert vaatas kutsikat valvsalt, kuid sai aru, et tegemist on titaga ja vaatamata tavapäratult rõngas sabale ta uustulnukaga ei kurjustanud.

Seekordsel jalutuskäigul olid tegelikult kõik koerad Õie-nimelised ja jooksid ninad püsti Kadi ümber.

Algselt varuvariandina emme-Lexi juurde minek toimus siiski ja koerad said oma ajusid ka seal kasutada. Nimelt oli Trevoril koertele päris hulga ülesandeid - küll trikid...

....küll peitmis-otsimisvõistlus jne

Ert mängis nagu alati kõige rohkem Lottaga.

Mõista-mõista, kes see on:)

Veel mõned pildid, mis mul väiksest kaamerast õnnestus välja imeda, on meie albumis.

Vihmane ja tegus AG-trenn

2011-09-08T22:43:00.000+03:00

Terve päev oli läbisegi nii päikest kui vihma ning õhtul läbi metsa trenniplatsi poole jalutades tibas terve tee peent uduvihma, kuid tõesti nii peent, et puude all kõndides seda õieti ei tundnudki. Platsil oli olukord umbes sama. Jooksma hakates oli vihm peaagu kadunud, kuid plats oli siiski nii märg, et jooksma pidi kummikutes. Eks see tõmbas mu tempot veidi alla, kuid õnneks ainult minu oma. Olen ennegi leidnud, et mu koerale sobivad vihmased ilmad, nii ka seekord. Lausa lust on sellise koeraga agilityt teha! TSKK platsi trennis on talle küll enamasti igat sorti ilmad sobinud (juhul muidugi, kui ei mürista), kuid arvestades märga muru ja libedaid pindu, võinuks siiski arvata, et need motivatsiooni veidi kahandavad, aga ei - koeral oli tahet ja kiirust ehk tavalisest enamgi. Ta ju igas mõttes veehull:)

Meile oli jooksmiseks valmis pandud nädalavahetusel toimunud Svetlana Tumanova AG koolituse (millest meie osa ei võtnud) üks radadest. Kindlasti ei suutnud ma seda päris täpselt endale joonistada, kuid umbes selline ta oli:

Päris paras pähkel, kuid natuke harjutades siiski täiesti läbitavad kohad ja lõpuks oli koeral rada paremini peas kui mul:). Viimane tähendas seda, et päris lõpuni ma oma võimeid proovile panna ei saanudki, sest Ert teadis juba enne käsu andmist, kuhu minna. Püüan siis analüüsida mõningaid raskemaid kohti. Stardist kutsun ta vasaku käega üle ja sama käega saadan ta ringi nr 2 tõkkele (Nr 3 tõkke osas ma päris täpselt ei mäleta, kas tõke sai õigesse kohta. Kui leian kusagilt Tumanova raja, siis ehk tuleb paremini meelde, kummalt poolt jooksma pidin). Tunnelist nr 5 tõkkele saatmine läks ilusti ja slaalomisse ka enamvähem, kuigi see nurk oli veidi raske ja leian, et meil on ikkagi vaja slaalomisse sisenemist kõvasti harjutada. Ja nüüd kõige raskem koht: slaalomist nr 8 tõkkele saata koer nii, et ise jääd samale poole slaalomit, kust jooksidki ja nii et koer lähekski tõkkele, mitte ei tuleks tagasi slaalomisse (mida olin kindel, et mu koer teeb ja mida ta teha üritaski:)). Maiusekauss tõkke taga aitas meid õigele teele. Järgmisel katsel tehti peale slaalomit küll veel väike ringike, kuid umbes kolmandal-neljandal katsel teadis Ert minu poole vaatamatagi, kuhu minna, hoolitama sellest, et minu kehakeel andis ikka veel soovida (ei sirutanud oma kätt päris õigeaegselt välja). Mis sest kahtlevast tüübist ikka vahtida, kui rada peas.:) Edasi eriti raskeid kohti ei olnud, peale selle, et kummikutega poomi kõrval lidumine just kõige kiiremini ei sujunud. Huvitavam oli aga peale nr 13 tunnelit, kui koer tuli tagant nr 14 tõkkele saata. Tumanova oli soovitanud koer parema käega tunnelist umbes poole maani tuua ning siis vasakuga ringi üle nr 14 tõkke saata.

Teise raja tegime täpselt vastupidise. See polnud enam Tumanova koolituse rada, kuid oli samuti väga lahe.

Erlise hoogi tormas Ert nr 3 tunnelisse ning peale slaalomit A-le - kohad, kus mul oli raskusi temaga sammu pidada. Slaalomi asemel hüppas ta esimesel katsel muidugi üle poomi otsas asuva numbrita tõkke, sest ka siin ma ise just kiire polnud. Muidu aga nagu ikka, läheb meil ringiga slaalomisse saatmine paremini. Nr 8 tunnelist saatsin ta nr 9 tõkkele eestlõikamisega ja kõige raskem koht ootaski meid 10-11 tõkke vahel. Mitte kuidagi ei suutnud ma oma kehakeelega koera nr 11 tõkkele saata, kuigi õppides ei tundunud see koht üldse keeruline. Sealt edasi nr 12 tõket taheti ka algul valelt poolt võtta, kuid aitas "vahele" käsk kohe peale eelmist tõket.

Trenni tegid õpilased Hugo ja Ert Lexi ja Lumi kaasabil. Jalutamas käsime ka ja Agility-nimelist last ei sündinud ikka veel, sest Marit tegi meiega kogu tänase ürituse vapralt kaasa ning sõidutas meid tagasiteel taas lausa koduukse ette. Suured tänud! Muide, jalutamast tulles, kell 20.15 oli juba üsna hämar.

Verejäljega tutvust tegemas

2011-09-04T14:57:00.001+03:00

Nagu vanasõna ütleb, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, nii oli ka meil esimese verejälje katsega. Oleks ma selle peale tulnud, et seal pauku tehakse ja seda enne, kui koer on üldse aru saanud, et ta kuskile jahile toodi või ma ka siis oleks taibanud koera selleks ajaks autosse panna, oleks kõik ilmselt teisiti olnud ja ma vähemalt teaks, kuidas mu koer jälje ajamisse suhtub, aga ju siis pidi nii minema ja eks teinekord tean targem olla. Aga mis jahikoer see on, kes pauku kardab, võib nii mõnigi küsida. Valearusaamade vältimiseks mainin kohe ära, et meie eesmärgiks ei olegi ei jahil käimine ega jahieksamite sooritamine, vaid lihtsalt oma huvides katsetada, milleks mu koer võimeline on ning ühtlasi pakkuda talle erinevaid tegevusi, mis oleksid võimalikult ligilähedased sellele, milleks ta on aretatud. Iseenesest ei tundunud jälje ajamine just väga keeruline ja usun, et Ert on siiski võimeline seda tegema.

Aga nüüd algusest peale.

Sõitsime kohale bussiga ja tulime maha samas peatuses, kust minna emme-Lexi juurde. Ert teadis omast arust muidugi täpselt, kuhu minek:) Kui ma ta siiski teisele poole teed meelitasin, oli ka see vastuvõetav variant, sest sealt kaudu minnakse ju põllule jalutama. Paraku jalutasime vaid järgmisesse peatusse, kuna ilm ilus ja aega ka veidi üle ning siis kobisime uuesti bussi ja sõitsime Tädu loodusõpperaja algusse.

Ert Aadu ja Kustiga

Sealt edasi sõideti juba autodega mööda metsateed kohta, kuhu jälg oli maha pandud (meie saime sinna oma kodupargi sõprade Aadu ja Miki autoga). Alguses pidas koolitaja, kelleks oli Eesti Takside Tõuühingu juhatuse liige Mari-Ann Rehk, meile päris pika ja põhjaliku loengu jäljest üldse nii meil kui mujal. Muide jack russellitele ta verejälge eriti ei soovitanud.

Kohal oli ka üks foxterjer, kuid Pipit ei meenutanud ta Erti jaoks sugugi, isegi mitte esimest korda eemalt. Tegemist oli muidugi ka poisiga. Üldse oli koolitusel valdav enamus poiss-koeri, 12 koerast vist kõigest 4 tüdrukut.

Miki, Ert, Aadu

Seejärel näitas koolitaja oma taksiga väikse raja ette ning küsis, kas pauku ka teeme:P. Kuna vist kõik olid nõus, siis mõtlesin ise ka, et eks proovib ära, võib-olla sellises melus ei ole mõju nii suur. Selleks pidime iga koera ise puu külge kinni siduma ja ise veidi eemale minema. Koera puu külge sidumine oli paljudele küll vist esmakordne ja koeradki vaatasid väga üllatunud nägudega, kui neid maha jäeti.

Ert puu külge seotuna. Ega flexi rihmaga seda kõige lihtsam teha polnud. Pealegi on jäljeks vaja pikka, vähemalt 6 m nööri ja kindlasti ei sobi selleks flexi. Koolitaja muutus flexist kuuldes isegi päris pahaseks:)

Õnneks nägin eemalt Erti, kui pauk käis. Päris kõva oli teine. Ert langetas saba ning hakkas tirima nagu ikka. Kui ta juurde läksin, siis kiitsin, andsin maiust, kuid hetkel sel vist suurt mõtet polnud. Siiski pean tema kiituseks ütlema, et esialgne paanika läks siiski üle ja asendus vaid üldise hajevil olekuga. Nii et metsas oma järjekorda oodates oli ta lihtsalt üsna ükskõikse olemisega.

Asi ise nägi välja siis selline. Igale koerale oli tehtud oma rada ja kõik käisid selle läbi ükshaaval loositud järjekorra alusel. Meie loosinumbriks sattus 3. Koolitaja oli ikka päris palju vaeva näinud, kui 12 koerale kõigile eraldi teed teinud. Ja ega need teed siis tegelikult "teed" polnudki, vaid jäljed läksid nii nagu nad loomulikult läinud oleks - ikka läbi võsastike ja pika rohu. Kõigepealt läksime natuke sügavamale metsa, kuhu oli maha pandud hulgem verd. Koer pidi seda nuusutama ja siis mööda jälgi edasi minema. Mõte oligi selles, et jahikoer peab leidma üles haavatud või surnud looma. Ert nuusutas mahapandud verd küll, kuid edasi eriti liikuda ei tahtnud ja lõpuks istus lihtsalt maha ja vaatas taevasse, näidates iga kehaosaga, et temal ei ole asjast sooja ega külma. Koolitaja soovitus oli muidugi, et koer läheks ees ja kui ta läheb õiget teed (selleks oli inimeste jaoks pandud puude külge väiksed lipsukesed), siis tuleb teda kiita, kuid mitte liiga ohtralt, et teda töös mitte segada. Minu koeral oli kiitust vaja selleks, et ta üldse liiguks. Tee just pikk ei olnud ja läbi me selle käisime, kuid lõpus leitud loom ei olnud kõige vähematki huvipakkuv. Alles siis, kui Ert aru sai, et nüüd tõepoolest tagasi minnakse, vaatas ta korraks koolitaja poole veidi küsiva pilguga, et kuhu sa selle looma nüüd viid.

Tagasi teiste seltsi minnes keeras Ert end mõnusasti rohu sisse ja oli omadega päris rahul.

Kui Miki autosse pandi, hüppas ka Ert oma pisikesse kotti ja ootas seal rahulikult kuni ka Aaduga rada ära tehti ning ta lõpuks kahe poisi vahel kodupoole sai sõitma hakata.

Selline jahipäev siis:). Lihtsalt huvi päris võiks kunagi veel proovida, kas ja kuidas ta ikka tegelikult jälge võtab. Paugu ajaks võin ta ju mujale panna, sest eksamit me niikuinii teha ei plaani. Igal juhul suured tänud EJRTÜ ürituse korraldamise eest! Aadu ja Miki peremehele tänud küüdi eest!

Veel mõned pildid meie albumis.

Sulelistest kah

2011-09-03T19:57:00.002+03:00

Minu suleliste arv on vahepeal veidi muutunud. Meil ei ole enam Charliet ja 8 aastane Aadu on nüüd üksik viirpapagoi.

Juba peaaegu kuu aega kaalun, kas jätta ta üksikuks, tuua talle kaaslane, ja kui tuua kaaslane, siis kas umbes sama vana, st vanaldasepoolne täiskasvanu või noor tibu (mõlemal oma eelised). Kuna Aadu otsustas Charile lahkudes peale ühepäevast kurvastamist oma eluga rõõmsalt edasi minna, siis kiiret mul kaaslase võtmisega pole. Samas hakkas ta magama nüüd aratingade kõrval suure puuri kõrgustes, mitte oma väikses puuris kiigel. Seepärast oleks mul ikkagi vaja noort tibu, keda õpetada väikses puuris käima. Olen kindel, et Aadu järgneb talle sinna kohe. Muud probleemi selle magamisega pole, kui et suurt puuri ju kinni ei kata ja hoolimata pimendavast ruloost akende ees agab hommikune laul juba päiksetõusuga.

Nagu öeldud, elavad Aaduga endiselt ühes suures puuris aratingad Papu ja Roxy. Nende elus muutusi pole, endiselt pätid mõlemad.

Ka hoiulaps Petja elab veel meie katuse all. Petjal on meie juures elades olnud nii tõusu- kui mõõnaperioode, kuid praeguseks on seis stabiilselt väga hea. Julgen öelda just "väga", sest arvestades tema sulgedest vaba roosat rinnaesist meile tulles ja hiljemgi veel ning veel kuu aega tagasi sinna toksitud suurt punast auku, on sinna praeguseks esimest korda meil elatud aja jooksul kasvanud õrnad hallikad, küll veidi sasised suled ainult rõõmustamist väärt.

Seetõttu julgen esimest korda panna temast üles ka täissuuruses foto.

Juba teist nädalat põeb Petja siiani vaid süvenevat mölapidamatust:) Tõestus allpool videol. Aadu sirin tükib vahele, kuid huilged jm vadin kuuluvad Petjale. Filmitud piilukaameraga, sest inimeste toas viibides ta endiselt pika jutu mees pole. Samas taltsamaks on ta läinud palju. Käele tulla ei oska, kuid silitada lubab vabalt ja ka mina julgen rahulikult talle rahulikult oma näpud ette sirutada, et ta neid siis keelega katsuda ja nokaga vaikselt toksida saaks:)

Endale ma teda endiselt osta ei plaani, sest esiteks on tema hind üüratu (selle alandamisest pole ma kauplusega rääkinud) ning pean endale aru andma, et sulgede kitkumine on siiski psüühiline probleem, mis võib saata teda kogu elu. Samas olen temaga nii harjunud, et elu ilma selle mitmehäälse tegelaseta ka ette ei kujuta. Tema poodi tagasiandmise peale ei taha ma mitte mõeldagi. Loodan kogu aeg, et ilmub keegi, kes just sellisele linnule on nõus kodu pakkuma.

Ka Ert on Petja kohalolekuga täielikult harjunud. Kui Petja puuri põhjas istub, siis vestleb temaga ja musitab teda emalikult, muul juhul peab vahel ka jahti, kuid enamus ajast kõnnib puurist mööda nagu seinast.

Ert ja Enno Endla rabas

2011-08-28T12:01:00.000+03:00

Peale uruskäiku otsustasime koeri natuke tuulutada ja võtsime suuna Endla loodukaitseala matkaradadele.

Kõigepealt said koerad end veidike kasta (loe: siniseks ujutada).

Seejärel jalutasime läbi ilusa maastiku edasi.

Metsas joosti koos käbidele järgi:

Kolm ülemist pilti: Kristina

Siin olid lahedad mahakukkunud puud ja neid pildistades ei märganudki ma, kuidas Ert äkki nagu maa alla vajus.

Kristina oli eespool ja nägi mu koera mingist mülkast välja kerkimas.

Sellest samast:)

Edasi viis retk meid mööda pikka laudteed

Laudtee kõikus ja oli suurte vahedega, nii et koerad nägid algul hulga vaeva, et seal käima õppida. Harkis jalgadega kõnd osutus kõige praktilisemaks.

Vaatetornis:

pilt: Kristina

Vaade tornist - see tee oli meil käidud...

... ja see veel ees

Lisaks veel pikk metsavahetee:

pilt: Kristina

Koerad tundusid lõpuks silmnähtavalt väsinud. Männikjärves end taas siniseks kastes tuli aga jõudu kohe juurde.

Tagasisõitu alustades olid sopased mitte ainult koerad vaid ka inimesed:)

Taas suured tänud Ennole ja Kristinale küüdi ja meeldiva seltskonna eest!

Kodus matkarajade kirjeldusi täpsemalt uurides selgus, et käisime vist maha 5 km, kui arvestada aega, mis meil selleks kulus - 2 tundi.

Külaskäik rebane Miku juurde

2011-08-28T11:29:00.000+03:00

Ert käis koos russell Ennoga Jõgevamaal rebasel külas. Ikka selleks, et urukoera oskusi proovile panna.

Alguses lasime koertel niisama, ilma rebaseta ururuumiga tutvust teha. Ma olin päris üllatunud, kui hästi Ertul kõik meeles on. Kohe tormati selle boksi juurde, kus rebane tavaliselt end peidab ja hakati saaki nõudma.

Ka kõik teised kohad nuusutati üle ja olin tema agarat jahikoerale täiesti omast käitumist arvestades üsna kindel, et ka urgu läheb ta sama entusiastlikult. Kui rebane puuriga kohale toodi ja korraks maha pandi, et koerad teda läbi puuri näha saaks, siis ei julgenud Ert rebasele otsa vaadata, vaid vaatas tükk maad kõrvale, kuigi haukus vägagi korralikult.

Kõigepealt käis urus Enno, kellele ei valmistanud see mingeid probleeme ja seejärel pidi urgu minema Ert. Urust sisse ta aga ei läinud, vaid vaatas kõrvalboksi poole, kus rebane tegelikult sees ja tahtis otse sinna söösta. Mina võisin küll õhutada ja näpuga näidata ja koolitaja Marju võis eemal uru katusele kobistada, aga urgu Ert minna ei tahtnud. Eks russell ole muidugi isemõtlev koer ja milleks ringi minna kui otse saab, aga ikkagi on tal midagi selle uru vastu, sest hiljem juba seal sees olles ei liikunud ta ka edasi nii nagu oleks pidanud. Ometi oli meil Ertu nooruspäevil kodus kastidest pime urutaoline moodustis, mida ei peljatud kõige vähematki. Sama ju tunnelitega.

pilt: Kristina

Igal juhul katsetasime siis erinevaid variante. Ikka nii et Enno haukudes ees ja seejärel Ert järel. Kui ma ta keskelt sisse panin, siis oli nõus edasi minema ja ka rebaseni jõudma. Ma isegi ei pidanud teda suruma. Ka tahe jahti pidada oli täiesti olemas.

pilt: Kristina

Kas ta rebase juures ka päris korralikult haukus, ma isegi ei täpselt mäleta, sest suurem rõhk oli tema urgu saamisele, aga vist küll, sest sellega meil probleeme ei olnud ja seal pidin teda vaid ohtralt kiitma ja selles osas ei maininud Marju justkui midagi.

Urupäeva kõige edukamaks saavutuseks oli lõpuks see, kui koer ikkagi õigest uru otsast iseseisvalt sisse läks ja rebaseni jooksis, kuigi rebane oli selleks ajaks pandud mitte viimasesse, vaid eeviimasesse boksi. Sellega soovitatigi meil lõpetada, et õige jahitunne veel sees oleks ja koer tahtmist täis.

Siiski jäin temaga võrreldes eelmise korraga palju enam rahule. Soov rebane kätte saada (kuigi mitte nõutud moel) oli seekord kordi suurem. Vaatame, mis tulevik toob. Ega meil kuskile kiiret pole. Hea meelega käiks veel harjutamas ja eks siis juba koolitaja Marju ning mu enda sisetunne ütlevad, mis edasi teha.

Peale jahti:

pilt: Kristina

Kristinale suured tänud ürituse organiseerimise ja muidugi küüdi eest!

AG ja aiamaa

2011-08-27T10:40:00.000+03:00

Tänase päeva olime ära jaotanud: aiamaal toimetas Ert ja Luige AG võistlustel mina. Loomulikult ei olnud ma võistlemas, vaid lihtsalt toimkonnas. Aga ära tahaks selle märkida, sest väga ilus, tore ja huvitav päev oli. Tegin päris õige otsuse, et koera võistlema ei reganud. Muidugi olin juba ammu otsustanud võistluste ja muude suuremate võistlust meenutavate üritustega pikema pausi teha, kuid mingi hetk käis ikkagi kiiks läbi koer hüpperajale regada. Hüpperada pidasin meile lihtsamaks ja lõbusamaks ning seda saanuksime võtta ka vabamalt, kuna hüpperaja null on meil niikuinii juba käes. Nähes aga Horvaatia kohtunik Alen Marekovici keerulisi ja kiireid radasid, kus ideaalaega mahtusid vaid mõned üksikud koerad, kiitsin oma esialgse otsuse heaks. Kui A2-s on hüpperaja kiirus 4 m/s, raja keerukusest rääkimata, siis poleks meil siin hetkel midagi teha. Vaadata oli seda kõike aga vägagi huvitav ja mis kõige tähtsam - pingevaba. Ei pidanud mõtlema, et kohe pean ise rajaga tutvuma, jooksma jne. Ja milline hea kõhutäis veel lõunapausiks oli. Märkimata ei saa jätta ka ladusat korraldust. Peale A2 radasid, kui algas lõunapaus, oldi ajast tunnikese võrra ees! Super!

Ilm oli ka tellitult ilus ja ajaks, kui kõik kolm võistlusklassi olid lõpetanud, oli päike maalinud mulle ette ilusad valged prillid:)

Naljakas oli minna koju ilma koerata ja veel nii, et ka seal kedagi vastu ei jookse. See aiatööline, kes paar tundi hiljem koju ilmus, oli ikka väsinud küll. Sõi ahnelt oma toidu ära ja kobis magama, mingist õhtusest pissimisest ei saanud siin juttugi olla.

AG trenn

2011-08-25T02:00:00.000+03:00

Taas oli üks trennikord vahele jäänud - mis teha, suvel on trennilised mööda ilma laiali, ja koer täna jälle liigagi õhinat täis, eriti väljaspool platsi. Emma-Lotta mahutasid meid linnas jälle kenasti oma auto peale ja trenniplatsile jõudes oli Ert tuttavaid, eriti õde Emmat kohates, üliõnnelik. Enne trenni tegime veel pisikese metsajalutskäigu, mille kestel õnnestus mu koeral end veidi üle poole kehast pisikeses lombis siniseks ujutada. Lottaga koos tormatud ülikiired ringid ajasid lihtsalt nii palavaks, et kõigepealt tuli janu kustutada ja siis igaks juhuks end ka väljastpoolt kasta.

Radadest on mul meeles vaid teine ja kolmas ning liikuvas pildis ainult kolmas (tänud Tiinale, kes meid sääski trotsides jäädvustas. Sääsed oli seekord eriti suurtes parvedes ja eriti õelad). Poris püherdamisest oli kasu niipalju, et saime süles startiminemise asemel harjutada kontaktset kõrvalkõndi.

Esimesel rajal oli koer päris kiire, teisel võttis hoogu veidi maha, kuna ma ise koperdasin rohkem. Mina tahtsin minna algul paremalt poolt slaalomit, kuid koera tunnelisse saatmine osutus siiski teiselt poolt efektiivsemaks.

Kolmanda raja kohta on siis ka videosüüdistus olemas. Koera kiirus läks kohemaid alla, kui ma raja ära unustasin. Muidugi tuletati see mulle kohe meelde, kuid pidime kiiruse taastamiseks ikkagi otsast alustama. Kolmanda raja kõige raskem koht minu jaoks peale slaalomit tõkkele saatmine. Esiteks enda õigele kohale sätitamine ning teiseks koera mööda pikemat sirget edasi saatmine.

Ka kamandamine stardis oli viimaseks rajaks aegadehämarusest välja ilmunud ja tänu Tiinale on sellegi kohta videosüüdistusolemas. Kuna tegemist on terjeriga, siis meeldib mulle see variant siiski nuuskimisestvõi sabasorutamisest kordi enam. Muidugi oleks ma pidanud vaidlusse laskumiseasemel ta sihukese kamandamise peale boksi tagasi panema, aga nüüd on vähemalthea näide olemas, kuidas kumbki meist käituda EI TOHi J. Ehee, aga miskipärast ei saa ma seda videot youtube´s korda, nii et jääb hetkel nägemata J

Täna oli üle hulga aja peale Erti, Emma ja Lotta trennis ka Elsi koos Maari ja Candyga. Tore oli kohtuda, eriti Maariga, kes suvelnii palju kasvada oli vihtunud. Samas, mida rohkem meid trenni ilmub, seda enamsaab aru, et suvi hakkab lõppema. Õnneks sääsed meil seda tunnet kaua tunda eilasknudJSeetõttu tegime ka trennijärgse metsaringi tavalisest kiirema (justnimelt kiirema, mitte lühema), mis oli pigemjooksu- kui jalutuskäik.

Hiirejaht

2011-08-21T12:25:00.000+03:00

Tundub, et minu koeral hakkab õige jahiinstinkt alles nüüd, kus 5 aastast veel mõned kuud puudu, välja lööma. Eelmisel suvel püüdis ta küll ka ühe mutionu kinni, kuid minu kiljatuse peale ehmus, lasi selle kohe maha ja enam rohkem huvi üles ei näidanud. Täna aiamaal oli aga teisiti. Koer askeldas tükk aega maasikapeenra ääres. Naljatasin veel, et mis sellest, kui varsti maasikad üles võtab, peaasi, et rahulikult tegutseb:). Rahu oli aga varsti rikutud, sest kohe kostis piiksumist ja koer vaatas mulle päris kobe tükk hambus, otsa. Muidugi ma kiljatasin (tegelikult ma elusaid hiiri ega rotte ei karda, aga mõte sellest, et koer ta pooleks hammustab ja ära sööb, oli õõvastav), mispeale Ert küll lasi korraks saagi maha, aga haaras selle siis uuesti hambu ja põrnitses üksisilmi mind. Pärastpoole alles taipasin, et võib-olla ootas hoopis kiitust, sest tavaliselt, kui ta veemängudega liialt üle keeb, siis kutsun ta mõne augu juurde "rotte otsima". Nüüd siis oli see "rott" leitud, aga kiitust ei kusagil. Koera arvates võisin päris ogar olla, sest kutsusin ta nüüd hoopis veenõude äärde, lootuses, et ta hiire maha paneb ja see plehku pääseb. Tavaliselt mõjub juba veekopsiku kätte võtmine, kuid nüüd Ert küll korraks vaatas, siis justkui mõtles veidi ja isegi tuli.... aga hiir oli endiselt hambus ja endiselt põrnitses mind kummalise näoga. Mind ajas see kõik ühtaegu naerma, eriti koera põrnitsev ilme, aga samas ajas see vaatepilt, piiksuv hiir koera hammaste vahel külmajudinad ihule. Seepärast nõudsin endiselt, et ta saagi kohe maha paneks. Aga no mida... kelle leitud see siis õieti oli... Järgnes mäng, haukumine, tagaajamine... Korra arvasin juba, et hiir sai põõsasse peitu, aga ei - kohe toodi ta sealt tagasi. Mõtlesin, et nüüd oleks keegi võinud pauku teha, siis oleks kohe näha, kuidas meil selle tõelise jahivärgiga ikka on... et kui juba vesi teda sellest välja ei toonud.

Kutsusin koera lõpuks tuppa rahunema, kuid esimest korda elus oleks ta läbi aknavõrede sealt välja karanud, kui ma õigel ajal jaole poleks saanud. Saagiinstinkt oli ikka nii suur. Vaene väike pooluimane hiireke toimetati inimeste poolt lõpuks aiast minema. Koer seda ei teadnud ja vabaks pääsedes jätkusid otsingud sealt, kust enne pooleli jäid.

Ma ei tea, mida meie naabrid arvasid, sest peale minu kisa ei hakanud meie aiast ilmselt midagi muud kummalist kõrvu. Üks naabrinaine avaldas hiljem lootust, et ehk oli saagiks hoopis vesirott, selline suurte hammastega, et see oleks ju väga tore, kui keegi neid eemale peletaks... sorry, aga ma tõesti seda elukat väga ei uurinud, liiati veel ta hambaid.

Jahimees tagasiteel bussis nagu prussakas seinapraos (ta oskab end väga osavalt minu ja seina vahele suruda):

Kured ja muud aiamaa toimetused

2011-08-17T21:07:00.020+03:00

Eile õhtupoolikul aiamaale sõites nägin vana tuttava elektriposti otsas tavalise kurepaari asemel neid pikakoivalisi tegelasi seal palju rohkem. Kuna kurepesa on meie peatusest üks peatus varem, siis vaatan neid tavaliselt läbi bussiakna, nii ka seekord, sest maha ronimiseks enam aega ei olnud. Küll aga jõudsin oma väikse kaamera haarata ja läbi aknaklaasi paar klõpsu teha. Suur oli mu imestus, kui nende tegeliku arvu lõpuks alles pildilt teada sain. Kusjuures üks, kes pildile ei jäänud, lendas veel pesa kohal ringi. Kvaliteeti piltidel pole, aga arvestades situatsiooni, on mul nende üle väga hea meel.

Ert sulelistest ei huvitu, tema mässab aiamaal endiselt kas vee või maa-aluste elukatega, peamiselt siiski veega.

Sellised on enamik veepilte, mis mul temast aiamaal teha õnnestub - ikka udused ja tagantpoolt:).

Kui voolik ei tööta, siis tuleb see tööle panna (eelnevalt mööda põõsaaluseid tuulates, sest pahad inimesed on selle ära peitnud).

Ükskõik mil viisil. Kas kisaga...

... või nunnukutsanäoga:

Agilityt teeme natuke ka, sest muruniiduk sai korda, plats ilusti ära niidetud ning paar tõket ka oma jõududega ära parandatud. Olen mõnikord huvi pärast slaalomis aega mõõtnud, kuna 24 pulgaga on meil aeg teada ja rekord on seal 6,9 sek paari pulga vahelejätmisega. 12 pulgaga puhtalt on meil rekordiks 3,2. Eks see ole õige hetke vajutamises ka kinni ja 12 pulgaga on aja eksimisvõimalus suurem, aga niisama päris huvitav teinekord proovida ja slaalom läheb aiamaal küll kohe tuntavalt hea kiirusega. Ka muus osas ollakse päris tahtmist täis. Ringi käsklused, millega lubasin rohkem vaeva näha, tunduvad täitsa selged. No aga ega igalpool selle eest vette ei lubata:)

Kui aiamaalt ära minema hakatakse, muutub veehull peaaegu nähtamatuks. Ta tuleb minuga alati ilusasti kaasa, aga eelnevalt, kui sättima hakatakse, üritab igaks juhuks natukenegi varju pugeda ja bussipeatuse poole jalutades metsas võimalikult kaua aega veeta (no et äkki õnnestub bussist maha jääda).

Slaalomivõistlus

2011-08-12T11:34:00.006+03:00

Osalesime juba kolmandal slaalomivõistlusel, kus meil iga korraga tulemused paranevad. Koht on küll kõikidel kordadel sama olnud (5.), kuid vaadates tulemuste tabeleid, on kõik võistlejad vaid paremuse poole liikunud - vigu vähem ja aeg parem. Mini/midi koertel olidki seekord peamiselt vaid puhtad rajad. Rõhusin ise ka seekord rohkem puhtale ja sujuvamale jooksule kui kiiruse üles ajamisele, sest viimane tingib meil pulkade vahelejätmise. Tulemuseks oligi kolm puhast rada kokku kiirusega 21,62 sekundit, mis tähendab, et meie aeg oli ühtlaselt 7 koma millegagi. Targeti maiusega panin slaalomi teise otsa maha ainult prooviringil ja pärast lihtsalt ütlesin, et "näe, komm on seal". Tundus, et sellisest variandist on abi.

Kõik tulemused SIIN.

Jäime seekord ka Pitch & Go võistlust vaatama, millest mul enne peale nime suurt aimu polnud. Olin küll reegleid põgusalt lugenud, aga oma silmaga vaadates on ikka teine asi. Arvan, et Ert jookseks küll esemele järgi ja tookse selle ka mulle tagasi, kuid seda ainult maiuse peale, mitte suurest vaimustust millelegi järgi joosta.

Kristina lisas oma albumisse ka pilte, mida meilgi kasutada lubas, aitäh!
Ert oli peale võistlust enamjaolt kas kotis või istus minu kõrval ja nähvas mänguhimulisele Ennole. Tema puhul ei ole selline nähvamine märk kurjusest, vaid pigem tüdimusest, et "ah jätke mind rahule" (no ja eks armukadedusest ka:)).

Mulle meeldib see pilt, sest Ert paistab Enno selja tagant kotist nagu pisike küülik, ometi vahemaad peaaegu ei olnudki:)

Tagasi koju saime jälle koos Kristina ja Ennoga, suured tänud! Ert tabas juba sättima hakates ära, kes teda koju sõidutab ja sättis end värava poole jalutades tähtsalt Kristina kõrvale.

Paar fotot jalutuskäigust läbi metsa Hoiupaiga platsile:

Kuigi plaanisin minna mööda avaramat teed väikse ringiga, leidis Ert üles meie vana otsetee ja kuna metsa väga märg ei tundunud (enne oli linnas just sadanud), keerasin talle järgi. See tee oli peaaegu kinni kasvanud ja ise poleks ma seda kindlasti üles leidnud.

Platsile jõudes see läbi metsa minek enam hea mõte ei tundunud, sest leidsin koera karvadest vähemalt neli puuki, kellest osa ka mööda minu käsi üles kavatses ronida. Terve võistluse aja oli tunne, et pisikesed mustad putukad jooksevad mööda mu keha ringi.

Trennis

2011-08-11T11:16:00.016+03:00

Üle hulga aja jälle trennis ja kohe tahtmist palju rohkem. Kui esmaspäeval oli mul rajatreeningul koer, kes kössutas parema meelega boksis ja tuli rajale ainult selleks, et mina seda soovisin, siis tänane koer oli nagu ümbervahetatud - tuli rajale isegi siis, kui mina seda parasjagu ei soovinud (loe: murdis end kotist välja) ning rajal tuiskas korralikule agilitykoerale kohaselt. Kristi oli teinud üsna lihtsad (kuigi ka siin oskasin koera valelt poolt tõkkele saata) jooksurajad, nii et koeral polnud muud kui joosta ja nautida.

Kõigepealt aga videolõik ja fotod agility tulevikulootusest:

Ja tänu Trevorile ka meie teise raja ülesvõte.

Lõpus tegime ka hüppekoridori. Ert oli seal väga tubli, Kristi ja Trevori sõnul läbis koridori "nagu merelaine":)

Sellega trenni lõpetasimegi kuigi olin algul plaaninud homse tarvis veel slaalomit harjutada. Mõtlesin, et las jääb tegelasele trennist rõõmus meel, muidu tüütan ta veel slaalomiga liiga ära, seda enam, et esimesel rajal sai seda niigi topelt tehtud, kuna järjepanu otsustas ta enne viimast pulka slaalomist välja astuda.

Kui end trenni lõpus jalutama sättisime, nägi meie plats välja selline:

Seekordne trenniseltskond:

Tagasi sõitsime Mariti ja Hugoga otse koduukse ette. Suured tänud küüdi eest!

Rajatreening

2011-08-08T22:55:00.002+03:00

Osalesime TAKO korraldatud rajatreeningul. Korraldus ja kõik muu oli väga super, kuid Ert otsustas ikkagi, et see pole päris trenn ja tema vaid nuusib ja jalutab rajal. Õnneks olime esimesed, nii et raja tegi ta ikkagi läbi, kuigi pikkushüppel astus sellele toetudes üle ja takistuste vahel muudkui nuuskis ja nuuskis. Kiige, mis teda kaugelt kuulates häirib, tuli iseenesest üsna normaalselt. Kui kõik olid oma raja ära jooksnud, siis sai igaüks veel neli minutit aega rada koos koeraga läbi proovida. Leidsin, et meil seda mõtet teha pole, sest Ert ei tahtnud isegi boksist välja tulla. Eks kiigekolksud olid täna kõvad ka, sest suuri kiireid koeri üsna palju ja ega talle meeleolu languseks palju muud vaja polegi. Mingi lühikese meeleoluraja oleksime küll võinud endale luua, aga otsustasin vaadata asja koera vaatevinklist, et täna oleks tema vägisi rajale sundimine asjale hoopis vastupidist mõju avaldanud.

Suuremate üritustega otsustasin nüüd veidikeseks pausi pidada ja jätkata vaid neljapäevaste trennidega. Agility ja kogu see seltskond ja õhkkond on liiga lahe, et sellega üldse mitte tegeleda, pealegi on Ert ju näidanud, milline agilitykoer ta sisimas on. Selle kinnituseks paar eilset aiamaal tehtud stiilinäidet, kus ümbrus rahulik ja preemiaks vesi (harjutasime "ringi" käsklust):

Agility võistlustreening

2011-08-05T17:17:00.002+03:00

Taas TSKK platsil, kohtunikuks Keida Tirmaste.

Peale eelmist kahte sama üritust, kus jäime üsna pimeda peale ja olime mõlemad päris väsinud, otsustasin, et järgmisel korral end üldse regama ei hakkagi, vaid tuleme niisama teistele kaasa elama ning hakkame minema just siis, kui ise soovime. Seekordse võistlustrenni kuulutus aga lõi mu plaanid sassi. Esiteks oli A2/A3 tõstetud kõige varasemaks, so kella 18-ks, mis tähendanuks vaid minimaalset ootamist ja seega olnuks täiesti mõeldav ka osa võtta. Teiseks aga oli mul tööpäev, nii et eeldatavasti ei saanuks me ei osaleda ega kaasa elada. Õnneks sain tööl siiski asjad mulle sobilikul viisil ära korraldatud ja teekond võistlustrenni sai taas ette võetud. Nii palavat ja umbset bussisõitu ma varem ei mäleta, kuid tundus, et koerale see ei mõjunud - läbi metsa trenniplatsile jalutades oli energiat palju.

Seekord oli suur rõhk pandud võistlejate turvalisusele, sest 6 aastase Trevori näol turvakontroll võttis meid vastu juba väravas. "Jääge seisma" käsutati kohe ning nähtamatu detektoriga kontrolliti mind pealaest jalatallani üle. Ert sellest pääses, sest tema ostis turvamehe lihtsalt musidega ära:). Õnneks mina ka piiksuma ei hakanud, nii et võisime siseneda. Kahju, et keegi meist pilti ei teinud, sest nii põhjalikus kontrollis ma varem viibinud pole.

Võistlus pidi algama kell 18, kuid meie saabudes (ca 17.50) olid valmis juba mõlemad (!) rajad. AG raja taha oli ehitatud pulkade näol hüpperaja skeem. Nii et kella kukkudes hakkasime AG- rajaga tutvuma, milleks anti aega 10 minutit. Kuna rada osutus kõikide võistlejate jaoks arvatust raskemaks, halastas kohtunik ja lubas veel mõned minutid ringi tuuseldada. Ert oli rajale tulles küll veidi ebalev ja ega kiirust ka polnud, kuid raske raja puhul on mul siiski hea meel, et vedasime enne diskvalli 15. tõkkeni välja.:) Kahjuks sellest rajast videot pole.

Teine, hüpperada, ei jäänud oma raskusastmelt esimesele alla, kuid oli lihtsamini meelde jäetav, vähemalt minu jaoks. Ka siin oli Ert aeglane, eriti alguses, kuna tema oli otsustanud stardis nuuskida, mitte rajale keskenduda. Alles peale kotti tuli veidike kiirust juurde (kuigi just koti ees unustasin sekundi murdosaks raja ära). Endaga jäin muidu rahule, sest tegin enamvähem kõik nagu plaanitud ja koer oli erinevalt stardist rajal siiski minuga kontaktne.

Filmi eest tänud Kristale ja ta õele.

Kuna sellel treeningul oli palju nö "numbrid valel pool" tõkkeid, siis sain hästi aru, kui palju meil seda veel vaja harjutada on. Kuigi koer võttis peale esimese raja dsq-kohta kõik tõkked õigesti, oli mõne juures ikkagi natuke puterdamist (ühes kohas tuli ka tõrge, aga kus, kahjuks ei tea) ja kuna ma ise end nendega väga kindlalt ei tunne, siis ei saa ma head sooritust ka koeralt nõuda. Meil on käsud "ringi-hopp", "hopp-ringi" ning "vahele", kuid leian, et sellest on vähe. Näiteks, kui on üks tõke eest ja kõrvalolev tagant, siis selle jaoks meil justkui eraldi käsklust peale mu väljasirutatud käe polegi. Nii et on jälle, millele rohkem keskenduda.

Minu jaoks õhtu kõige naljakam osa tuli aga autasustamise eel. Sveta hüüdis kolmanda koha: Natalja ja Bolti. Seejärel pidid minu arusaamist mööda tulema Natalja teised koerad, kuid teise kohana hüüti äkitselt hoopis meid:D. Tormasin koera võtma, kuigi arvasin, et siin on midagi sassi aetud.:) Küsisin pärast veel aegu ja vigu märkinud Kristilt üle, kas meil esimesel rajal äkki diskvall märkimata ei jäänud, aga selgus, et kõik oli siiski õige ja kiiretel koertel lihtsalt vigu rohkem, nii et sellega meil siis jälle vedas:).

Pilt Tubli kooli blogist. Aitäh!

Kõik tulemused SIIN.

Suured tänud kohtunikule ja korraldajatele! Väga huvitavad rajad olid ja sujuv ning kiire korraldus, ilusast ilmast ja meeldivast õhkkonnast rääkimata. Ja muidugi suured tänud turvamehele, tema tööõnnetuses viga saanud põlvele aga kiiret paranemist!

Tagasi jalutasime jälle läbi metsa. Ert üritas küll platsi ääres end mõne auto peale sokutada ning metsas aegajalt seisma jäädes mind tagasi meelitada, aga paraku see ei õnnestunud. Kuna bussini oli aega, kõndisime ka laudtee edasi ja tagasi läbi.

Jaht tundmatule läbi aia

2011-07-31T22:48:00.012+03:00

Esimest korda 4 ja poole aasta jooksul leidis Ert aiamaal iseseisvalt peale värava veel ühe pääsetee teisele poole aeda. Seda mitte küll plehkupistmismõttega, vaid kuna tal oli parajasti jaht tundmatule pooleli, siis ilmselt lihtsalt läks jälgi mööda edasi. Mina hakkasin koera hüüdma ja kuulsin tuttavat lõõtsutamist (sellist, mida ta jahti pidades vahel teeb). Uurisin siis, et kust see tuleb ja märkasin Erti teisel pool aeda jooksmas. Ma ei jõudnud isegi ehmuda, sest koer oli mu hüüdmise peale päris rõõmus ja üldse mitte sellist nägu nagu plaaniks kaugemale minna. Aga sellest võpsikust ikka andis läbi ronida, enne kui ise aiani jõudsin. Ja ennäe, väike läbipääsukoht tõesti olemas, mis talvel lumeraskusest vajunud aia tõttu sinna tekkinud oli. Ert oli vist ise ka üllatunud, kuhu ta sattus, sest oli valmis kohe tagasi tulema, ainult ei osanud enam aia alt sisse pugeda. Lama käsklusest oli abi ja koer oligi kodus! Nüüd tuli mul tükk aega seal võpsikus end sääskedel süüa lasta, et auk oma jõududega kuidagimoodi läbipääsmatuks teha. Loodan, et õnnestus.

Täitsa kummaline, kelle jälgi ta aegajalt meie aias jahib. Kassi jäljed need ilmselt pole, sest naabrite kass pidi peaaegu iga päev meie aiast läbi jalutama, aga igakord sellist jahti ei toimu. Mutid-rotid ilmselt ka mitte, sest neid jahib ta põõsaste äärtes auke kaevates. Jahti tundmatule aga võetakse erilise tõsidusega - nina maas, aegajalt luurab, seejärel teeb mõne kiire jooksuringi ja võtab suunda muuutes uuesti lõhnad üles jne, jne. Ja see võib kesta väikeste vannipeatustega tunde.

Lexi sünnipäeva jalutuskäik

2011-07-28T11:17:00.003+03:00

Algselt pidi meil toimuma agility trenn, kuid plaanid muutusid kogu tee tibutava vihma tõttu juba enne platsile jõudmist. Nii sõidutas Emma-Lotta auto meid hoopis Randverre emme-Lexi juurde, kus tähistati proua 8 aastast sünnipäeva.

Trevor tõstab Lexit 8 korda üles:

Kuna ühel meie trennilistest - Maritil - pidi homme sünnipäev olema, siis lisaks Lexile saime ka teda õnnitleda ja koguni kahe head kooki süüa (Marit ja Kristi olid mõlemad vaeva näinud).

Vihm oli vahepeal pidama jäänud, kuid täissöönud kõhtudega ei viitsinud keegi enam trenniplatsile minna, nii et võtsime ette märksa rahulikuma tegevuse ja suundusime kõigepealt tuttavalt põllule ja seejärel metsa jalutuskäigule.

Põllul käis endiselt ehitus, aga meie saime liivahunnikut omamoodi ära kasutada:

Natuke maad eemal avastasid koerad sügava "tiigi"

Tiina tahtis ka end seal natuke kasta, vähemalt käsi pesta, kuid koerte jaoks kujunes sellest hoopis tore mäng:

Metsa all oli õige mitu kraavi, see vist kõige suurem. Õnneks olid kõik kraavid üsna puhtad, nii et siniseid koeri meil seekord ringi ei sibanud:

Otse loomulikult ei saanud ka ilma pulgamänguta. Ert eriline kaikavedaja pole, kuid see-eest jookseb ta teistega kaasa ja "õpetab" neid kõrvalt:

Vahepeatus. Kes poseerib, kes ajab muid asju. Koerad teavad, kumba poolt pildistamise ajaks näitata...

.... kuid inimesed on kahevahel ja näitavad mõlemat:

Päris pika tee käisime maha - nii põllul, metsas kui teeservas. Suure tee peal jäid pea kõik vastutulijad koeri vaatama (isegi mõni auto jäi seisma) ja enamasti ka kommenteerisid, kui palju meil neid ikka on. Kuigi kaheksa koera pole ju veel midagi märkimisväärset.

Mõned pildid veel SIIN.

Veehullu toimetused

2011-07-25T11:11:00.002+03:00

Aiamaal on meil kaks koera - jahimees ja veehull.:) Mingi hetk võib ta kaevata ja kaevata ja kaevata, unustades kõik muu ning teisel hetkel sulistada vannis või oodata selle kõrval veeviskamist. Kaevamisel on huvitav see, et ta ei tee ühte suurt auku nagu Lexi, vaid kaevab kord ühest, kord teisest kohast ja jookseb siis mitme augu ja põõsaste vahel jahti pidades ringi. Meil on seda metsikut loodust aiamaal palju, nii et kaevamisruumi ka küllaga. Kui mõne auguga ka peenra juurest alustatakse, siis piisab vaid korra keelamisest ja kohe leitakse kusagil mujal uus koht.

Kui jahimehest veehull on saanud, siis ei tohi inimesed vanni lähedalt mööda minna, muidu saab koer kohe lootust juurde - nüüd hakkab veemäng. Ja siis ootab sellise näoga:

Toimuks see kõik siis vaikselt, aga ei... ikka kisa saatel. Kui enne veeviskamist "tasa" ütlen, siis see mõjub ainult sellest hetkeks kuni vee visanud olen, kuid vesi on ju nii huvitav, et ei saa sellega vaikselt toimetada, nii et üldiselt igasugu käsud-keelud lähevad koos veega ühest kõrvast sisse, teisest välja:)

Kui voolikust vett ei tule, võib see rahulikult maas seista, aga vähimagi kahtlase hääle peale, mis sellest sellest torust tuleb joostakse kohale:

Pärast voolikumängu veevooliku puu otsa peitmisest kasu pole, see tiritakse sealt kohe alla. Aga õnneks on veemänge erinevaid, nii et koera ühelt tegevuselt ärameelitamine on lihtne.

Mõned pildid veel meie albumis.

Sakus trikitamas

2011-07-23T11:40:00.000+03:00

Ert käis laupäeval Sakus sünnipäeval. Aivar oli enda uue ja uhke kaamera kaasa võtnud, mida oli vaja nüüd erinevates oludes ja erinevate objektide peal katsetada. Ja kuidas seda ikka parem teha on kui koera trikke jäädvustades. Nii et meil vedas, saime jälle esineda :D

Ettevalmistus:

Lehepüüdmine:

Ert poistega hüppamas (vasakpoolset isendit palun mitte tähele panna):

Jalad seinale:

Pööra:

Häbenemistrikk:)

Agility kuumas

2011-07-21T22:47:00.008+03:00

Sooja oli umbes 31 kraadi ja kui me kella 7 paiku õhtul trenni läksime, ei olnud termomeetri näidik kübetki madalamale laskunud. Kristit täna polnud, mistõttu ehitasime rajad ja jooksime koertega iseseisvalt. Koeri oli see-eest palju - Lumi, Rutt, Lotta, Emma ja Ert. Kahejalgsetest olime vaid meie Tiinaga täna jooksmisvõimelised, nii et mina jooksin Erti ja Ruttiga rada ning Lumiga tegin hüppekoridori, Tiina siis ülejäänutega. Ert oli kuuma kohta üllatavalt hakkamist täis ja kontaktne, eriti esimesel rajal. Teisel rajal oli juba veidi võhmal, kuid kes sellise kuumusega poleks. Ka Rutt oli minuga väga kontaktne, jälgis mind ilusti ja rajaga saime kenasti hakkama. Tõeliselt mõnus oli temaga joosta!
Ega me koeri kaua ei piinanud - kaks rada (Erti ja Ruttiga läbisin mõlemad kaks korda), hüppekoridor ja metsa jalutama. Hoiule antud Lumi ja ülehomme näitusel esinev Rutt suutsid ainukestena seitsmest koerast oma kasukad kraavis siniseks ujutada. Lõbu kui palju!

Kui poole 10 paiku kodupoole sõitsime, oli ilm muutunud märksa külmemaks - kraade kõigest 29:)

Rajatreening

2011-07-20T22:43:00.004+03:00

Selline üritus toimus täna TAKO hallis. Trennilised aitasid rada ehitada ja osa olid ka rajal abiks. Rajaga tutvumisel näitas Tiina erinevaid võimalusi raja läbimisel. Kuna rajal olid kohtunikud (Tiina ja Marina), võeti aega ja arvestati vigu, siis võistlusmoment oli ka sees. Igaüks sai rada läbida kaks korda - esimesel aja peale, teisel lihtsalt 4 minutit proovida, mida ise lihvida soovib.

Ert oli halli jõudes hakkamist täis ja rajale tuli ka heatujuliselt, kuid kiirust ikkagi polnud. Esimesel rajal panime talle tõkked 25-le, kuigi tõketega probleeme pole ja oleks võinud ka kõrgemad olla. Okserit siiski riivas, aga maha ei ajanud, kuid see polnud tingitud tõkke kõrgusest. Millegipärast just slaalomi läbis ta eriliselt aeglaselt, videolt vaadates võiks seda sibamiseks nimetada.:) Tavaliselt tuleb seal ju kiirust juurde. Kiige tuli aeglaselt, aga ikka tuli (olime rajal esimesed ja teiste kiigekolkse kuulis ta alles hiljem. Siis ta enam hästi boksist välja tulla ei tahtnud) ning kiirust edasistel tõketel rohkem maha ei võtnud. Endaga jäin üsna rahule, kuid eks aeglase koeraga olekski patt mingeid erilisi apsakaid teha.

Tänu Janele saime ka video:

Teisel katsel oli järjestus vastupidine ja meie viimased ning enda järjekorda oodates tegime trikke. Kiigekolksude ajal poetasin talle maiust. Koer oli kontaktne ja rõõmus (selle asemel et boksis kintsu väristada). Seinale tagurdamise ajal ta kiiget vist isegi ei kuulnud ja vaatas ainult ootusärevalt mulle otsa. Kui teisel katsel viimastena rajale läksime, oli tuju jälle täitsa hea ja 35 cm tõkkeid ma enam allapoole panna ei lasknud. Ja ega vahet polnudki. Seekord läks okser ka ilusti ja rada läbiti vist kiireminigi, vähemalt alguses kuni slaalomi teosammudeni. Müstika, mis tal sellega täna oli. Oleksin vist lõppu targetiga maiuse pidanud panema. Palavus tegi ka muidugi oma töö, sest õhku oli seal vähe ja teisel katsel koer juba lõõtsutas. Läbisime rada nüüd kaks korda, kuid peale nr 2 tõkkele teda erinevalt poolt saates tegin muud kohad kõik ühtmoodi.

Suured tänud korraldajatele! Väga mõnus treening oli, soovitan soojalt kõigile:)

Koertenäitus Viimsis 16.-17.07.2011

2011-07-17T11:36:00.007+03:00

Käisin mõlemal päeval seal lihtsalt pealtvaatajana ja ilma koerta ning klõpsutasin mõned üksikud pildid russellitest.

Pilte näeb siit: esimene päev ja teine päev. Esimese päeva albumis on mõned pildid ka brasiilia terjeritest, kes mulle väga sümpatiseerivad. Justkui russelli ja siledakarvalise foxterjeri ristandid.:)

Pildistajaid oli paremate kaameratega palju, kuid kui keegi soovib, võib ka minu pilte kasutada.

Slaalomivõistlus ja ujumine

2011-07-15T20:52:00.002+03:00

Osalesime teisel slaalomivõistlusel ja seekord palju edukamalt, vähemalt minu enda jaoks. Kuigi koht jäi samaks ja vigu oli rohkemgi (eelmise korra 2 asemel seekord 3), olin ma koeraga palju enam rahul, sest kiirus oli hoopis teine. Targeti mahapanemine slaalomi lõpus aitas palju. Esimesel korral panin koos maiusega, teisel ainult targeti ja kolmandal korral ei pannud maha midagi, kuid kütsin Erti sellest hoolimata olematu maiuse näitamisega üles. Mida kõike 3x24 slaalomipulga läbimisega endale selgeks ei tee! Esimesel rajal selle, et maius küll suurendab kiirust, kuid võib koera varem slaalomist välja meelitada. Teisel rajal selle, et kui kiirus on juba piisavalt hea, tuleb enamvähem samas tempos jätkata, mitte hakata kiirust juurde õhutama. Tulemuseks pulkade vahelejätmised: see ju ometi suurendab kiirust:). Kolmandal rajal näitasin liiga palju kätega ette (mida ma trennis enam ammu ei tee). Tulemuseks küll puhas ring, kuid veidi aeglasem, sest sakid tulid suuremad. Nii et igati kasulik võistlus oli.

Pildi peale pääsesid seekord kõik osalejad ja ka osavõtuauhind oli kõigile - närimiskont. Pilt näpatud Sveta albumist.

Kõik tulemused SIIN.

Peale slaalomivõistlust algas Pitch&Go võistlus, kuhu meie end ei reganud, vaid läksime Kristina ja Ennoga hoopis Raku järve äärde.

Ert, kes muidu tahab alati esimesena oksale järgi tormata, lasi Enno seekord endast ette. Ise tormas ta vette vaid siis, kui Enno parajasti mujal toimetas.

Lendkoerad:

Tagasi minnes sõidutas Kristina meid otse maja ette - suured tänud! Bussiga poleks kohe üldse mugav tulla olnud, sest Ert oli koduski veel märg. Talle on alles nüüd, 4,5 aastaselt hakanud aluskarv kasvama, mis tähendab, et kuivamine võtab märksa enam aega.

Veel mõned pildid meie albumis.

AG trenn ja külaskäik Randverre

2011-07-14T15:33:00.003+03:00

Kui Emma, Lotta ja Ert trenni jõudsid, oli trenniplats tühi ja värav lukus. Teadsime küll, et Kristi tuleb hiljem, kuid lootsime omapäi veidi hüppekoridori teha. Kohale jõudes aga selgus, et võtit pole ja nii me sättisime oma laagri aia taha maha ja pidasime piknikku. Koerad polnud seal varem lahtiselt jooksnud ja neile see värk väga istus.

Kui saabusid päästetrenni koerad saime meiegi sisse ning jõudsime enne Kristi tulekut veel natuke omapäi treenida. Ert oli hüppekoridoris väga tubli, mingeid vahesamme ega topelttõkkeid ei teinud. Tegin sama koridori seekord ka Lumi ja Ruttiga. Päris mõnus vaheldus.

Rajad ehitas Kristi nii, et esimesel rajal saime esimese katse joosta kiiruse peale, teisel tõkkeid (2, 4, 6) tagantpoolt võttes ka ajutööd teha. Minule oli muidugi kõige raskem koera üle 2. tõkke saatmine, kuigi oleme seda varemgi nii Kristi kui Svetaga teinud. Mina seisan teise tõkke kõrval selg koera poole ja üle vasaku õla kutsun teda, näidates käega hästi madalalt. Kui koer on õige suuna võtnud, siis astun ise tõkke poole ja lükkan ta vasaku käega üle tõkke ning parema käega saadan ta ennast pööramata tunnelisse. Poomi jooksen mõlemad korrad vasakult poolt, kuid nr 6 tõket tagantpoolt võttes vahetan poomi lõpus kätt ja saadan ta ringiga üle tõkke (NB! mitte ei tõsta kätt nii kõrgele, et koer tõkkest hirmkaugele jookseb:)).

Kõige lahedam oli seda rada Lexiga joosta. Talle muudkui anna käsklus ja kõik toimib iseenesest:). Lahe oli see, kuidas ma miskipärast arvasin, et Kristi kasutab koti asemel ka tunneli käsklust ja ütlesin Lexile peale nr 8 tõket järjekindlalt tunnel (kuigi ma ise kasutan oma koeraga kott-käsklust) ning Lexi põrutaski järjekindlalt koti asemel hoopis kaugemalt olevasse tunnelisse:). Alles pärast teist-kolmandat katset sain teada, et Lexil on kott ikka kott.

Teine rada oli järjestuses vastupidine ja rohkem kiiruse peale. Ert oli tubli ja kiire mõlemal rajal.

Kõige viimasena harjutasime slaalomit. Panime Kristi soovitusel uue moodusena slaalomi lõppu maiuse. See andis kiirust tohutult juurde, kuid miinuseks oli see, et kuna Ert vahel enne viimast pulka välja tuleb, ei jõua ma maiust enam ära võtta. Lõpuks jätsin lihtsalt tühja targeti maha ja korraliku soorituse puhul panin alles slaalomi lõpus sinna maiuse. Toime oli sama - koer oli slaalomis ülimotiveeritud!

Pärast trenni tegid Lotta, Lumi ja Rutt veel näitusetrenni. Mulle kui üsna näitusevõhikule tundus nende sealseid harjutusi vaadates kogu see näitusevärk agilityst veel keerulisem:). Kuigi mõnel näitsel oleme meiegi osalenud, poleks mul praegu näitusele minnes küll midagi meeles.

Rutt ja Tiina:

Rutti seisukas:

Kristi ja Lumi:

Peale näitusetrenni veel väike jalutuskäik ja kõige lõpuks sõidutas Kristi meid kuue koera ja kolme inimesega autos enda juurde Randverre. Ert oli väga õnnelik, sest ausalt öeldes ma ei mäletagi, millal siin viimati käisime. Väsimust ei näidanud üles ükski koer.

Emma ja Ert on ikka päris sarnaste poosidega:

Põhitegijad Lumi ja Lotta:

Kui õues külm hakkas, paluti meid tuppa Martti püütud kala sööma. Väga maitsvad, muide. Suur aitähh!

Nüüd olid koerad ka juba väsinud:

Ert hakkas lõpuks isegi tühja kõhtu kaebama ja seisis kurvalt niuksudes koerte toidukapi ees.

Vahepeal jõudis Stina homme Soome näitusele sõitva Lumi puhtaks pesta ja me saime kõik tasuta tsirkust vaadata, kuidas märg koer mööda tuba tuiskab. Veidi hiljem õuest tuppa tulnud Ert ei saanud aru, miks Lumi selline on ja kord üritas temaga kaasa joosta ja mängida, kord oli natuke pahane.

Mõned pildid veel SIIN (albumi lõpupoole).

Emma ja Lotta külaskäik

2011-07-14T13:53:00.000+03:00

Üle pika aja käis meil külas ka õde Emma, koos Lottaga loomulikult. Alguses olid nad meil kahekesi, ilma Tiinata, ja Emma, kes pole meil kuigi sage külaline, igatses veidi oma perenaist. Kui aga papagoisid nägi, unustas kõik muu. Petja olemasolust haisu ninna saades, sooritas ta hirmkõrgeid hüppeid, kasutades ronimiseks isegi sektsioonkapiriiuleid:). Aga eks see ole loogiline ka - minu teada on Emma viiest õest ainuke, kel urukatse tehtud, seega jahiinstinkt kõige tugevam. Petjat koerad ei hirmutanud, pigem vastupidi, päris nalja pakkuv oli seda kirjut sahmerdavat karja jälgida.

Loomulikult tegime ka poosetamispilte.

Kolm erinevat ilmet:

Lamavad koerad:

Kui Tiina ka kohale saabus, siis mängisime veidi:

Ert tassis kõik mänguasjad voodisse, sest Emma ja Lotta korralike koertena voodis ei käi:

Mõned pildid veel SIIN.

Chemtrail

2011-07-13T10:47:00.005+03:00

Kes paar kuud tagasi eetris olnud Pealtnägijat vaatama ei juhtunud ja ei tea, mis on Chemtrail, siis SIIT leiab veidi infot. Igal juhul on Ert seda usku juba pikemat aega. Õues lennukitriipe nähes tõmbab saba jalgevahele, kuid aiamaal ja koduaknast vaadates pistab jubeda valge saba peale kärkima. Täna ma ei saanud tükk aega aru, mida ta pea kuklas ähvardavalt haukudes ja tundmatus suunas joostes näeb. Siis silmasin imepisikest ja vaevumärgatavat valget saba kõrgel taevas.

Öeldagu veel, et koeral pole hea silmanägemine:). Minu oma näeb seda isegi ühe silmaga. Teine silm on nimelt peale Toila rannas liival püherdamist vahelduva eduga kord kinni, kord lahti. Õnneks on tilgad mõjunud ja kui ta juurde ei püherda ega kaeva (nagu täna aiamaal tegi), siis on silmad juba päris ilusad.

Püherdamisel on lahedad asendid:)

Esivanemate maal Vaivaras

2011-07-10T11:19:00.001+03:00

Sedapuhku siiski mitte koera, vaid perenaise juuri otsimas.

Ilus soe ilm oli ja toimetada sai palju.

Kõigepealt võeti ette tee Sillamäe külje all Sõtke külas asuvasse perenaise vanaema sünnitallu, mis kuulub küll ammu teistele inimestele, kuid kuna perenaine viibis siin viimati 2 aastasena ja on sellest niipalju jutte kuulnud ja vanu pilte vaadanud, oli põnev see ka oma silmaga üle kaeda. Ert leidis vana tiigi ja enne kui ma fotoka välja sain, jõudis seal end juba kõntsaseks kasta:)

Need kuuskedest väravad olla sätitud minu vanaema vanemate pulmadeks. Nii tore, et nad ikka veel alles. Praegused talu noored omanikud on otsustanud talu korda teha ja võimalikult palju kõike endisaegset säilitada.

Selline näeb maja välja praegu, mis ei erinevat 40 ega isegi 60 aasta tagusest ajast väga palju, kuid meile lubati, et varsti tehakse ka sellest ilus elumaja. Tegemist on tegelikult vaid maja abihoonetega, sest talu omaaegne päris elamu hävis sõjas ja nii elatigi peale sõda vaid abihoonetes.

Talus elas ka koer, kes oli meie sealviibides ketis, kuid sellegipoolest ülisõbralik ja mul oli isegi piinlik, et Ert isegi ei vaadanud selle koera poole, justkui poleks teda olemaski. Teda huvitas tiik, aed ja küsimus: kas tuppa ka lastakse:)

Edasi viis meie tee Vaivara kalmistule, kuid vahepeal tegime kes söömise, kes pissimise peatuse Vaivara vana rahvamaja juures.

Kalmistust on pilte varem nii palju tehtud, et seekord seda jäädvustama ei hakanud. Pealegi ei oska Ert end kalmistul üldse üleval pidada. Kui ma seal riisuma hakkasin, arvas ta et toimub lehemäng ja lasi oma häälepaelad valla. Võtsime siis hoopis ämbri ja läksime lillekastmisvett otsima. Õnneks veekraani juures pidas ta end üllatavalt viisakalt üleval ja ma sain ta suuremat tähelepanu tõmbamata ka märjaks kasta, sest kuumus oli meeletu.

Kohtusime esimest korda ka Reeda koera Tipsiga, kes eriti palju teiste koertega kokku puutunud pole ja meie omale hambaid näitas. Ka siin pidin üllatuma - Ert oli ka tema suhtes üsna ükskõikne. Ilmselt tajus, et teine siiski kuri koer pole.

Voka Marketis oli kohe-kohe lõuna saabumas, kuid võlusaõnad "Me oleme Tallinnast" mõjusid:)

Edasi siis külaskäik Reeda ja Tipsi suvilasse Toilas.

Tipsi läks kohe suvilasse saabudes oma kausist jooma ja pärast teda ka Ert, kuid Ert märkas enne jooginõud puutudes seal kõrval vedelevat grillvorsti juppi, millele Tipsi mingit tähelepanu ei pööranud ja mille Ert otse loomulikult kohe pintslisse keeras. Kuidas saab maas vedeleda vorst ilma, et keegi seda sööks!? Vot see küsimus jäi meid mõlemaid vaevama:)

Muidu valvas Tipsi peamiselt laua all ja kui Ert natuke lähemale läks, siis näitas hambaid. Paar korda üritas Ert ka turris turjaga mõned kõvemad sõnad öelda, kuid keelamise peale tuli kohe ära ja mingit suurematsorti kaklusemõtet ilmselt ei mõlgutanud.

Kuigi koerad hoidsid teineteisest üldjuhul eemale, oli Ert söömise ajal siiski kas boksis või süles:

Varsti läksime ujuma. Meri oli siit vaid 700 m kaugusel. Teel randa nägime ühe suvila ees lebas vahvat paati.

Kuna me sõitsime Vaivarasse ühe autoga, Reeda suvilasse aga teisega, siis teel randa pidi Ert jälgima kahte autojuhti - üks kõndis kõige ees, teine tuli viimasena - no oli ikka tüütu nende kahe vahet mäest üles-alla siiberdada:). Kui meri paistma hakkas unustati autjuhid sootuks.

Lained olid küllalt suured ja algul oli Ert ettevaatlik, kuid peagi hulpis julgelt lainete vahel. Seda oli lahe vaadata, kuidas lained teda üles-alla kandsid.

Toilas meenutas rand natuke Tabasalu oma - kivid ja liiv läbisegi ja eriti need vanad puud ja kännud.

Ert ujus meres ja püherdas liivas läbisegi. Vahepeal ei olnud liivakorra alt isegi nägu näha.

Nagu luik:)

Tipsi kuivatab:

Tipsil ja Ertul tekkis ikka väike võimuvõitluse alge ka, kuid koerad on ühed kummalised olevused, kes asjad ise, ilma inimeste sekkumiseta ilusti paika panevad. Viskasime Reedaga veidike üksteisest eemal seistes pulki kumbki oma koerale, kuid mingil hetkel märkas Ert Tipsile visatud pulka ja üritas ette kiirustada. Tipsi näitas hambaid. Ert isegi ei urisenud selle peale, vaid võttis rahulikult toika suhu ja jooksis sellega kaldale. Sellise käitumise peale tõmbus Tipsi hoopis eemale ja edaspidi hoidis täielikku distantsi. Kahju oli muidugi see, et nüüd pelgas ta veidi pulkadele järgi joosta.

Tagasitee mäest üles.

Veest ei saa kunagi küllalt. Ujumast tagasi tulles võttis Ert sihikule ämbri. Kraanist tuli algul muide täiesti tulist vett, aga ega siis mingi tuline vesi meie veehullu takista. Varem kahel korral Vaivina suvilas külas olles lebas sealsamas maas kollane kauss, milles Ert alati inimesi lõbustas, kuid nüüd pidi piirduma ämbriga, kuhu sisse ta muidugi ei mahtunud, kuid tööd ja lõbu jätkus ikka:

Ja inimesi sai ka lõbustada:

Natuke sai veel aias ringi joosta:

ja siis oligi aeg minna endale autot valima. Kuna kahest sõitis Tallinna vaid üks, oli asi otsustatud. Kummaline, kui sõltuvuses ta ikka nendest on. Kuigi aias oli toimetamist palju, jälgiti silmanurgast pidevalt autojuhte.

Tagasiteel oli autos rahvast rohkem, mistõttu panin boksi kokku ning minu süles sõitis rahulikult magav koer.

Pidulik AG trenn ja põdrajaht

2011-07-07T22:07:00.001+03:00

Tänane trenn toimus jälle väga kuuma ilmaga. Päike oli isegi üsna pilve taga ja eemalt paistev tumesinine taevas andis lootust peatsele vihmale, kuid õhk oli lämbe ja etteruttavalt võin öelda, et ei tulnud ka sellest pilvest peale paari piisa rohkemat midagi.

Alguses tegime hüppekoridori. Ert võttis viimased pulgad koos. Kui Kristi eelviimasel pulga kõrgust tõstis, ajas viimase pulga jälle maha. Viimaste pulkade vahemaad õige pisut suurendades tulid hüpped ilusti.

Enne radasid andsime meie treenerile üle tänud ja väikese meene esimese poolaasta tubli töö ja vaevanägemise eest meiega. Suured tänud!
Kristi valgest aurast ümbritsetuna:)

Muidugi kaasnes sellega nagu alati magusa söömine - seekord olid laual (boksil) šokolaadipärg ja Mariti tehtud supermaitsev kohupiimatort.

Aga me jõudsime pärast seda veel joosta ka, isegi mina. Õigemini, kes jooksis, kes ergutas:). Radadeks oli Kristi valinud raskemad kohad 01.07 võistlustrenni A2/A3 radadest. Nüüd sain neid ometi ka kiire koeraga proovida ja vähemalt esimesed korrad ikka diskvallidega:). Ert oli tõeliselt kiire, eriti raja alguses ja lõpus, ja ei sarnanenud üldsegi reedesel võistlustreeningul loivanud koeraga. Jäin temaga täiesti rahule, kui vaid väljaarvata teistelt maiusenurumine, justkui oleks neil midagi paremat:). Kui lõpuks minule keskendub, on kõik korras. Stardis minu kamandamine muidugi ka kõige viisakam tegu pole, aga see on märk vaimustusest ja seda ma talt võtta ei taha. Kontaktpind kiigel võeti täna eriliselt korralikult ja pikalt, sest seal vedeles linnus**t, mida maiusepähe lahti kangutama hakati:).

Videod on mul ka ja need räägivad rohkem kui blogijutt. Jätsin meelega videole seekord jutu sisse - päris lahe, kuidas viimasel rajal trennikaaslased meie kokkuleppe kohaselt mind kisaga ergutasid, kui ma liiga aeglaseks jäin:). Videolt on hästi näha ka see, et ma olen meie trennis nõukogude miilitsa eest (no et mulle tuleb kõike aegalaselt ja vähemalt kaks korda seletada). Igal juhul väga tegus ja nalja täis trenn oli!

Esimene rada:

Teine rada:

Peale trenni läksime nagu ikka jalutuskäigule, mis oleks muidu olnud igati tavaline, kui Kristi, Tiina ja osa koeri poole tee peal põtra poleks silmanud. Enamus koertest tulid peale lühikest tagaajamist meie juurde tagasi (Ert põtra ei näinud), kuid Astat tuli ikka omajagu oodata. Kahju, et sellest siginast-saginast peale jahilt saabunud pika keelega Asta pilte pole:)

Jalutuskäik tagasi toimus juba üsna hämaras. Täna venis trenn õige pikaks, kuigi trennilisi teab mis palju polnduki: Emma, Lotta, Ert, Rutt ja Hugo.

Saime Kristilt kätte ka eelmisel reedel võidetud auhinna -pisikese toidukoti ja karvase sikutamismänguasja. Ert sikutas kodus kohe osa karvu ära. Ega see niisama mängimiseks polegi, rohkem nagu motivaatori eest, seetõttu ronis mänguasi perenaise kappi. Toit maitses samal õhtul näljasele koerale väga.

Kuidas Ert heina teeb

2011-07-04T11:02:00.001+03:00

Kõigepealt aitab riisuda:

Seejärel sorteerib:

Ja on abiks ka ärakandmisel:

Stroomi rannas

2011-07-02T10:42:00.002+03:00

Teadsin, et seal on koerte rand, kuid mingeid sellekohaseid silte ei näinud. Samas polnud selles teeotsas, kus oletatava koerteranna poole alla keerasime ka mingit keelumärki, nii et läksime julgelt edasi.

Nagu näha, ilusa ujumiskohani jõudmiseks olime nö õigest rannast päris kaugel:

Kui oksi ei leidu, siis loobin talle kive, aga kummalisel kombel ta õiget kivi kunagi tagasi ei too. Mingi kivi toob küll, kuid silma järgi otsustades pole ta õiget veel leidnud. Võib-olla seetõttu, et vees selle lõhn kaob, ei tea. Kahjuks pole ma ühtegi sukeldusmipilti saanud. See on tegelikult väga vahva, kuidas ta õige koha otsib, seejärel justkui kopsud õhku täis tõmbab ja pea vee alla pistab. Pärast järgneb siis kõrvade kuivatus:

Nagu ma varemgi olen maininud, luikedest Ert suurt ei hooli. Kui üks liiga kalda lähedale tuli, siis korraks ajas end puhevile ja mõhkas, kuid sellega asi piirdus.

Mere ääres tuleb pildistada just vastu päikest, siis sillerdab kõik nii kenasti, mis sest et koer selle keskel eriti välja ei paista:)

Ujumiseks olid vesi ja põhi ilusad, kuid püherdamist pidin pidevalt jälgima, ega ta end klaasikildude peal ei kuivata:

Alles hiljem sain oma Stroomi ranna lähedal elavalt tuttavalt teada, et koerte randa seal tegelikult enam polegi ja et trahv olla 400 ühikut. Kas kroone või eurosid, ma ei küsinud ja mis tähtsust sel enam. Meil läks ujumine igal juhul täie ette.

Öine võistlustreening:)

2011-07-01T10:26:00.002+03:00

Reede õhtuks olime siis planeerinud minna agility võistlustreeningule, mis algselt pidi algama kutsikaklassile kell 17, kuid tööinimeste palvel tõsteti siiski tunnikese võrra hilisemale ajale - täiesti loogiline ju ka. Mina, puhkajana ei näinud sellel vahet ja otsustasin nii või naa kohe alguseks kohale minna, et sõpradele kaasa elada, seda enam, et nii oli võimalik autoga kohale saada - palavaga bussis õõtsumine kõige mugavam pole.

Erinevalt aga eelmise päeva kuumast trennist näitas Ert peaaegu kohe, mis ta sellest üritusest arvab. Algul oli ikka väge täis, eriti Tiina tööjuurde minnes, kus kokku pidime saama. See jahe ja avar kontor osutus koertele (Lottale ja Ertile siis) ideaalseks jooksuplatsiks:). Ka treeningplatsil oldi algul päris rõõmus ja solberdati mõnuga Kristi poolt spetsiaalselt koerte kastmiseks mõeldud kausis. Üsna ruttu aga aeti kõrvad taha ja heideti platsi poole pahaseid pilke, isegi vesi kausis ei pakkunud huvi. Jalutama tuli küll hea meelega, aga metsast välja enam mitte. Nii et siinkohal saab mu mõistus otsa - mina end täna küll võistluseks valmistunud polnud, tulin lihtsalt trenni tegema ja mõnusalt aega veetma, aga koer sai ikkagi aru, et tegu pole tavalise trenniga. Ei teagi, millist nuppu oma või tema peas edaspidi vajutada:).

No ja rajad tulid muidugi sellised nagu sellise koeraga ikka, kuigi etteruttavalt öeldes saime platsilt lahkudes ja juba kodupoole sõites Kristilt telefonikõne, et tulime kolmandale kohale:). Kell näitas selleks ajaks juba 23.30!

Kuidas võistlus seekord nii pikaks venis, on üsna müstiline, sest tegelikult erilist tühja ootamist justkui ei toimunud. Meie rada pidi hakkama kell 20.00, aga saime jooksma alles ca kella 22 paiku. Kohtunik Aleksander Andre oli radadega palju vaeva näinud ja need olid tõeliselt huvitavad ja rasked ja eks seetõttu oli kiirete koertega ka diskvalle palju. Aeglast koera pole aga mingi kunst takistuselt takistusele vedada. Kuigi ka aeglase koeraga tuli esimese, muidu puhta raja peaaegu lõpusirgel diskvall - üks tõke võeti ilmaaegu. Aga vähemalt kasutas natuke oma terjeripead ka, lohutasin end:). Teise raja venisime puhtalt lõpuni. Nii pikka rada (eriti pikkade vahemaadega takistustega) ma vist polegi varem jooksnud ja kuigi tormama ma ei pidanud, olin siiski raja lõpuks üsna võhmal:). Soe ilm ja pidev koera ergutamine tegid muidugi oma töö. Nii et pärast viimast rada korjasin kompsud kokku ja tulime tulema (vabandus korraldajate ees, et takistuste korjamisele appi ei jäänud). Hoolimata aga nii hilisest ajast, oli õhtupoolik ikkagi väga tore ja mis kõige tähtsam - soe, kuid mitte enam kuum, ja üsna sääsevaba.

Rajad:

Lotta, Lumi, Rutt ja Lexi olid aga tõeliselt tublid! Kõik tulid auhinnalisele kohale! Palju, palju õnne! Kõik tulemused on SIIN.

Meie trenni oli vaatama tulnud ka minu sealsamas lähedal elav töökaaslane, tänu temale ka mõned pildid. Videod on mul ka (tänud Janele ja Kristile), kuid need on nii igavad, et üles nad seekord ei jõua.

Peale üldise löntsimise jäin ma kiigega seekord rahule, kummalgi rajal ei kujutanud see endast mingit kolli.

Diskvall ei tulnud siin, kuid päris normaalne see vist pole, et me üle tõkke tõtt vahime:)

Peale rada ja maiuse saamist: "Hopp, sülle!"

Paar minu tehtud fotot ka meie jalkatreener Trevorist (Rejst ja Boltist ka):)

Kuumakindlad koerad AG-trennis

2011-06-30T22:47:00.006+03:00

Täna olid trennis ainult kuumakindlad koerad, sest mille muuga seda vähest osalust seletada. Kohal polnud isegi meie treenerit, kuigi temal oli puudumiseks lisaks kuumale ilmale ka teine põhjus (õnnitlused siinkohal lapse sünnipäeva puhul!). Nii et trenni tegid vaid Emma, Ert ja Lotta. Kristi oli joonistanud meile ka raja, kuid selleks oleks me pidanud juba olemasoleval rajal liiga palju ümberkorraldusi tegema, nii et ei viitsinud selle kuumaga (kraade 26-27) suurt tõstmist ette võtta ja mõtlesime ise midagi välja.

Plaanisime ka täna juba homseks võistlustrenniks soojendust teha ja üksteisel nii aega võtta kui filmida, kuid siis leidsime, et kahte korraga ikka ei saa ja mõlemaks on meid liiga vähe kohal. Nii et jäime ainult filmimise juurde.

Ert oli päris hakkamist täis, kuigi videolt vaadates võib-olla mitte niipalju kui rajal tundus, aga selle kuumaga oli seegi väga hea saavutus. Minule oli kuumus kindlasti rohkem mõjunud:).

Enne ja ka peale trenni tegime ikka jalutuskäigud ka, kuigi mitte nii pikad kui tavaliselt, sest sääsed ei andnud kohe sugugi asu. Koerad seevastu olid väga hea meelega jalutamas. Ert polnud vahepeal tükk aega Emmaga kokku saanud ja õde nähes oli ta nii kohutavalt õnnelik, et kõigepealt lihtsalt kõndis ja hüppas Emma kõrval ja lakkus ta üle. Ta justkui saab aru, et Emma ei ole niisama tuttav, vaid ikkagi õde. Peale trenni võttis Ert metsas isegi oma meeletud jooksutuurid üles - asi, mida ta juba kaua pole teinud. Ei lugenud palavus ega sääsed.

Jaanihõngulise nädalavahetuse tegemised

2011-06-25T19:01:00.004+03:00

Peale võidupüha tähistava lipu mul jaanide osas temaatilist pildiseeriat pakkuda pole, sest peale grillvorstide nurumise polnud koera jaoks vahet, mis päev on - tema peateema oli ikkagi vesi. Ajas aga vaimustuskisa saatel ämbreid ümber ja käis end aeg-ajalt vannis kastmas (justkui külma tuulega oleks see väga vajalik olnud):

Muide, selgus, et naabrikoer Wifi, kes hiljuti terjeriks pügati, sai uue soenguga kaasa ka terjeri temperamendi. Varem õiendasid vaid Ert ja Karu teineteisega, Wifi vaatas saba liputades pealt, nüüd aga võtab ta oma uut välimust vägagi tõsiselt:

Laupäeva varahommikul läksime Raku järve äärde ujuma, st Ert ujus, mina kaklesin kaldal sääskedega:). Kaua seal olla ei saanudki, sest juba paari minutiga olid kõik riidevabad kohad pinisejaid täis. Siiski oli ilm, eriti taevas, superilus ja mõned pildid loodusest ja ujuvast koerast olin sunnitud keset lahingut sääskedega siiski jäädvustama.

Umbes 5 km pikkune tagasitee kulges läbi metsa Järvele. Leia ülemiselt pildilt Ert:)