Nüüd hakkavad meie trennid toimuma teletorni lähedal TSKK platsi kõrval hallis. Pisike ja armas ruum on meil nüüd. Koertele on lausa eraldi tuba bokside jaoks:
ja uksest välja minnes avaneb kohe põld - koerad võib julgelt lahti lasta, sest peale omade seal muid autosid ei sõida. Mida enamat tahta!
Nüüd siis trenni juurde. Uue, suhteliselt pisikese ruumi auks ja kiuste oli Kristi ehitanud meile vist kõigi meie trenniaegade pikema raja - koguni 19 takistusega.:) Kuigi kohal vaid Emma, Ert ja Lotta, piisas siiski vaid ühest rajast - et rada selgeks saada, pidi seda ikka mitmeid kordi osade kaupa läbima.
Esimese raja video on kokkukleebitud selliseks nagu see olema peaks (nii hästi või halvasti kui see meil välja tuli), teised juba vigadega:).
Esimene raskem koht - kuidas saata koer tõkkelt pikkushüppele nii et ise teiselt poolt poomi jooksed. Ert ei saanud tükk aega asjale pihta. Annan edasi ja hopp käsu, läheb küll, kuid niipea, kui taipab, et mina jooksen teiselt poolt, sööstab tagasi poomile. Tal võis ikka päris lõhkikiskumise tunne olla, et mida see perenaine siis ometi tahab, kas nii, et tee minu sõnade, mitte mu tegude järgi. Maiusekausist ka suurt abi polnud, kuid lõpuks siiski saime õnnestunud tulemuse. Eks seda kohta pea lihtsalt harjutama, nagu suvel teiseltpool slaalomit saatmist tegime.
Teine raskem koht oli ühest tunnelist teise saatmine. Tunnel oli A all ja üsna pimedas nurgas. Algul Ert vist lihtsalt ei näinud tunnelisuud, sest muidu eemalt tunnelisse saatmine pole talle mingi probleem, ka siis mitte kui A on enne (no hea küll, üks kod läheb A-le, teinekord ikka jagab), aga nüüd pidin temaga ikka päris tunneli suu ette kaasa jooksma ja siis ülihelikiirusel teise tunneli otsa sööstma, et koer tagantpoolt tõkkele saata. Esiteks kiirus, teiseks (kui tunnelisse saatmine juba kaugemalt välja tuli) õige kehakeel. Mina ju vehin oma käega laialt igas ilmakaares:)
Rada siis ka joonisatud kujul:
Emma ülikiiret slaalomi läbimist tuulekellade saatel üritasin ka filmida, kuid ilmselt sai tegelane aru, et on kaamera ees, nii et seda superkiirust, mis ilma kaamerata, ta enam üles ei võtnud. Aga fantast-kiirus oli küll, seda kirjeldada ei anna, peab ise nägema!
Peale trenni tegime ka jalutuskäigu meie suvise platsti taga põllul. Lumi oli terav ja vajus, nii olgugi lühike jalutuskäik, oli see koertele siiski omajagu koormus. Väga mõnus trenn ja jalutuskäik!
0 arvamus(t):
Postitage kommentaar